Mõned mõtted

Järgmisel hommikul peale 10-aastase mõttepähkli purustamist ma ärkasin jälle samamoodi kell kuus. Olin maganud vaevalt neli tundi, sest pärast 6,5-tunnist kirjutamist olin ma kõigist nendest emotsioonidest ja arusaamadest nii paksult energiat täis, et mul ei tulnud und. Isegi erilisi mõtteid polnud enam peas, vaid ainult rahu ja vaikus. Mõttetorm oli vaibunud. Kell oli 1 öösel ja väljas hakkas lahinal vihma sadama. Läksin ukse juurde ning istusin põrandale ja lihtsalt imetlesin, kuidas loodus ennast kõigest vanast ja üleliigsest puhastab. Mulle tundus, et see oli sõbramehelik patsutus mulle õlale ja samal ajal ta ütles: “Ma tean, mida sa tunned. Ma teen täpselt seda sama”. Minu elu oli loodusega täielikus sünkroonis.

Hommikul läksin kõbinal jälle päikest vaatama ja seekord oli sees selline mõnus rahulik mediteerimistunne. Mõtted kõmpisid vaikselt eilsetel radadel ning viisid mu veel kaugemate arusaamadeni.

Päikesevaatlusel

Kuid kõigepealt mainin seda, mis mul eilse kohta rääkimata jäi. Riisusin rahulikult rannas, kui äkitselt avastasin ennast ühte vana lugu ümisemas. Tänapäeval olen ma juba nii tark, et ma pööran sellistele asjadele tähelepanu. Varasemalt poleks mind see huvitanud, mis lugu mind kummitama hakkab, kuid nüüd ma olen aru saanud, et accidents do not happen (midagi ei juhtu kogemata), kõigel on oma põhjus. Vanessa Amorosi lugu “Everybody” hakkas mind kummitama siis, kui ma olin oma pähkli mõttes juba purustanud. Tundub, et universum patsutas mind seekord jälle õlale ja ütles: “Tubli tüdruk, Jaanika. Sa said just sellele õppetunnile pihta, millest Vanessa 2000. aastal laulis.” Ümisemise ajal ma laulu sõnu väga hästi ei mäletanud, kuid mul oli sees selline tunne, et need sobivad ideaalselt praegusesse olukorda. Täpselt nii see oligi. Just praegu otsisin selle laulu välja ja kuulasin, mis Vanessa mulle laulab. Heureka! Üks-ühele minu mõtted. Kirjutasin sõnad välja ja tõlkisin eesti keelde. Siin ta on. Pange see lugu omale vaikselt taustale mängima. See aitab teil õige meeleolu leida.

Vanessa Amorosi “Everybody” (2000)

(https://www.youtube.com/watch?v=GgXTBqiKE3k)

Absolutely everybody … [Absoluutselt kõik]

Everybody needs a little love and [Kõik vajavad natuke armastust ja]

Everybody needs somebody thinking of them [Kõik vajavad kedagi, kes nende peale mõtleks]

Everybody needs a little respect and [Kõik vajavad natuke austust ja]

Whatever it takes I'm gonna get it [Võtku mis võtab, mina tahan seda saada]

Everybody needs a hand to hold [Kõik vajavad kätt, mida hoida]

Someone to cling to when the nights are getting cold [Kedagi, kelle vastu ennast suruda, kui ööd muutuvad külmaks]

I'm no different, I am just the same [Ma pole erinev, ma olen täpselt samasugune]

Player in the game [Mängija selles mängus]

Absolutely everybody in the whole wide world [Absoluutselt kõik selles laias maailmas]

Absolutely everybody, every boy and girl, absolutely everybody [Absoluutselt kõik, iga poiss ja tüdruk, absoluutselt kõik]

Everybody needs a human touch [Kõik vajavad inimlikku puudutust]

I can't live without it, it means too much to me [Ma ei suuda ilma selleta elada, see tähendab mulle liiga palju]

Everybody needs one true friend [Kõik vajavad ühte tõelist sõpra]

Someone who'd be there 'til the very end [Kedagi, kes on sinuga kuni lõpuni]

And absolutely everybody breathes [Ja absoluutselt kõik hingavad]

And everybody, everybody bleeds [Ja kõik, kõik veritsevad]

We're no different, we're all the same [Me pole erinevad, me oleme täpselt samasugused]

Players in the game [Mängijad selles mängus]

Absolutely everybody in the whole wide world [Absoluutselt kõik selles laias maailmas]

Everybody breathes and everybody needs, absolutely everybody [Kõik hingavad ja kõik vajavad, absoluutselt kõik]

Every boy and girl, every woman and child [Iga poiss ja tüdruk, iga naine ja laps]

Every father and son, I said now everyone, it's now everyone [Iga isa ja poeg, ma ütlesin kõik, me kõik]

Everybody needs a human touch [Kõik vajavad inimlikku puudutust]

Everybody, everybody needs love [Kõik, kõik vajavad armastust]

I'm no different, I am just the same [Ma pole erinev, ma olen täpselt samasugune]

Player in the game [Mängija selles mängus]

Absolutely everybody in the whole wide world [Absoluutselt kõik selles laias maailmas]

Everybody breathes and everybody needs, absolutely everybody [Kõik hingavad ja kõik vajavad, absoluutselt kõik]

Lamasin päikese säras toolil. Kariibi mere lained loksusid mõned meetrid eemal varvaste taga. Vaikne mahe tuul puhus ning sasis mu juukseid. Vahepeal käisid parmud mu verega maiustamas, kuid need teekonnad lõppesid neil tihti kurvalt. Lasin päikesel ennast paitada ning mõttel lennata. Läksin ikka ja jälle eelmise päeva radadele. Mulle jõudis kohale, et ma saan oma arusaama raami veel laiemaks venitada, kui ma seda eile olin teinud. Nimelt, nagu Vanessa laulis, siis me kõik oleme täpselt ühesugused ja tahame samasuguseid asju elult. Me tahame, et meil oleks hea ja et meie kõrval oleks inimesed, kelle najale me saaksime raskel ajal toetuda.

Ma olen aru saanud, et kannatlikkus on üks tähtsamaid iseloomuomadusi hea elu elamiseks. Ju siis sellepärast me võtsin asja nii põhjalikult ette ja mu õppetund kestis lausa terve aastakümne. Tahtsin lihtsalt kindel olla, et ma asja ilusasti selgeks saan. Olen taibanud, et me ei pea muretsema vaid mõne kindla inimese pärast oma elus, vaid samad reeglid kehtivad kõigi inimeste kohta. See väike pildiraam, mis minu jaoks piirdus Ergüni ja temalt saadud õppetunniga muutus järsku hiigelsuureks. Kõik inimesed on Maal selleks, et uusi asju õppida ja kogeda elu läbi füüsilise keha. Me peame laskma absoluutselt kõigil oma õppetunde saada. Meil ei ole õigust mitte kedagi selles takistada. Siin tulebki mängu kannatlikkus. Oma lähedaste ja armsate inimeste korral on lihtne aru saada, et me peame laskma neil ka elada ja hoiame ennast seega tagasi ning laseme neil omas mahlas marineerida. Tegelikult me peaksime täpselt sedasama tegema kõigi inimestega keda kohtame. Sest miks me arvame, et oma lähedaste peale vihastamine ei ole ilus ja ma peaksime üritama nendega läbi saada, kuid suvaliste tuttavatega võime käituda kuidas jumal juhatab? Karjume nende peale või viibutame näppu või õpetame kui lapsi. Mida iganes me teeme, me surume neile oma tahtmist ja arusaamu peale. Aga me ei saa sellest aru, et neil on käsil nende endi õppetund, mitte õppetund meie poolt. Me peaksime olema hoopis kannatlikud ja pigem kuulama ning laskma neil asjadest ise aru saada, kui et neile lego klotsidest makette valmistama. Arusaam, mis on tulnud oma kogemusest, on kõige väärtuslikum. Teised võivad sul kõrval kädistada, käest kinni võtta ja nende arvates õigele teele vedada ning siis veel hellalt jalaga tagumikku anda, et me nende valitud “õigele” teele suunduksime, kuid kui aus olla, siis meie jaoks ei tähenda see tee mitte midagi, sest me ise ei leidnud seda. Me ei saanud seda vajalikku õppetundi, mille pärast me siin üldse oleme. Meie jaoks on see tühipaljas aja ja elu raiskamine. Paljud võivad öelda, et see on õppimine targemaid jälgides, et siis asjadest kiiremini aru saada ja oma eluga ruttu edasi minna ja kiiresti-kiiresti uued õppetunnid ette võtta. Kas me tegelikult saime selle tarkusetera sellest situatsioonist kätte? Ma arvan, et me saime aimduse sellest, mis on õige, kui mitte seda päris tunnet ega lõpudiplomit. Õppetund logiseb ja jäi poolikuks, kuid kuna me oleme õppinud tänapäeval jooksma ühe asja juurest teise juurde, kuna kvantiteet on tähtsam kui kvaliteet, siis jäävad ka meie tarkuseterad lonkama. Võibolla see on ka üks põhjus miks meie elu siin Maal praegu nii kaootiline ja katastroofiline on. Me kõik oleme nagu viitsütikuga pommid iga minut valmis plahvatama ja Maakera endaga koos must auku viima. Meie elu ülikoolist on välja jäänud kannatlikkuse õppetund. Kannatlikkus kiire elutempo juures ei tundu praegusel hetkel voorusena, sest me tahame kõike sõrmenipsu peale saada. Kohe ja praegu! Seetõttu tunduvad inimesed, kes on kannatlikkuse selgeks õppinud, nagu püha rahu ise. Buddha, Jeesus, Eckhart Tolle, kõiksugused laamad, jne. Neil ei ole kiiret. Nad teavad, et kiirustamisel pole mõtet ja igapäevaste inimeste kõrval jäävad nad väga kontrastselt silma. Nad on pigem kuulajad ja räägivad vähem ning ainult siis, kui neil on tõesti midagi öelda. Nad teavad, et teised saavad paremini õppida, kui nad neile vähem sõnu ette söödavad. Vähesed/lühikesed ütlemised panevad inimestel mõtted liikuma, sest need tekitavad infonälja. See informatsioon, mille ots sulle hambu anti, tundub nii huvitava ja kutsuvana, et sa ise tahad seda edasi uurida ning sealt algabki sinu enda õppetunni teekond. Gurud mitte ei õpeta, vaid inspireerivad. See on õige teekond, sest see ei takista teiste inimeste arengut.

Veel üks asi, millest ma päikese käes lamades aru sain, oli see, et ma pidevalt elan asjad varem läbi ja alles hiljem saan aru, mis ma täpselt tegin ja milleks ma seda tegin. Ma elan sisetunde ehk intuitsiooni kaudu. Ma ei tea milleks mingi asi hea on, kuid ma tean, et see, mida ma teen, on millekski kindlasti hea. Hahaa, kõlab väga keeruliselt, kuid see on tegelikult väga lihtne. Ingliskeeles ma mõtlesin sellele välja hea väljendi – reverse learning. Eesti keeles oleks see tagurpidi õppimine. Mul on elu selliseid õppetunde täis, kuid praegu ei tule ühtegi head säravat näidet meelde. Kui mingi aeg meenub midagi head, siis panen selle kindlasti kirja :)