Elu Maal ja minu esimene õnnetus

Küll minul on ikka probleemid! Ennast ajab ka naerma, hahaa. Praegu on pool 9 õhtul ja tunnike tagasi sõin ma ühe hiigelsuure mesimagusa mango ära. Ma ei tea, mis sort see on, kuid viimased mangod on nii suured olnud, et nad mahuvad vaevalt kahe käe sisse ära ja nad on nii magusad, et viivad keele alla! Siin käib pisike auto kaks korda nädalas, kust saab süüa osta. Nagu autolahvka, kuid auto on tavaline väike universaal. Viimane kord oli neil ainult kaks mangot ja ma võtsin selle pruunide täppidega õite valmis mango ära. Nüüd oli ta veel mitu päeva külmutuskapis seisnud. Koor tuli ludinal maha. Ma pole nii valmis mangot enne söönudki. Pahaks polnud ka läinud. See oli üllatav. Ja oiii kui magus ja mahlane ta oli! Paljast mõttest hakkab mul praegu suu vett jooksma. Njämm. Iga hammustuse peale nirises mahl mööda lõuga alla. Pärast jõin kausist maha nirisenud mahla peale. Super.

Natuke aega hiljem piidlesin ma oma pisikest ananassi. Ta oli peaaegu poole väiksem, kui nad tavaliselt on. Kuna ma olen täna juba kõvasti söönud, siis see tekitab suuremat nälga ja ma otsustasin selle ananassi ka pintslisse panna. Saagisin oma üliterava noaga rattaid ja lõikasin need neljaks. Isver kui magus see ananass oli!! Ma pole varem kunagi nii magusat ananassi söönud. Umbes kuu aega tagasi oli meil siin ananassi hooaeg ja ma sõin päris mitu ära ja nad olid ka väga magusad, kuid praegune oleks nagu surkrusse kastetud. Jõudsin pool sellest väiksest ananassist ära süüa, kui tundsin, et mul hakkab süda läikima! Mul pole elu sees puuvilja süües süda pahaks läinud, kuna need on liiga magusad olnud, hahaa! Mul on praegu väga vähe raha ja seega ma pole linnas käinud ega ka midagi magusat juba mitu nädalat söönud, seega võõrutusravi on läbitud ning mu keha ei kannata enam väga magusaid asju. Viimane kord, kui ma olin autolahvkast oma mango ja banaanid ja laimid ära ostnud, siis naine rebis kuskilt istme vahelt kreemi/shokolaadi tordi välja, millel oli paar tükki välja lõigatud. Üks tükk maksis 10 peesot ehk umbes 60 senti. See pole suur raha, kuid kuna mul oli ainult 26 peesot järgi ning ma pean veel kaks nädalat selle söögirahaga läbi saama, siis ma tegin südame kõvaks ja ütlesin, et ma söön oma puuvilju. Tegelikult mul mingit suhkruvajadust polnud, kuid kui mulle see tort näkku pandi, siis lõi vana suhkrusõltuvus natuke välja. Kuid ei, ma ei kallutanud ennast teelt. Võtsin oma viljad ja läksin kööki. Aa, ja ananassi panin ikkagi tervenisti pintslisse ja päris paha mul ikka ei hakanud, kuigi tunne oli küll selline :)

Ma pean ütlema, et mulle jumalast meeldib see, et mul raha pole. Elu on nii lihtne ja must-valge. Mul tegelikult on krediitkaardi peal 55 eurot, kuid ma hoian seda lennupileti jaoks. Jätan nüüd iga kuu krediitkaardi tagasimakse puutumata. Saan ka niimoodi elatud. Eriti veel, kui ma olen ühe koha peal ja auto peale ei kulu midagi.

Mul oli paar nädalat tagasi vist ainult 50 peesot. Sellega sain nädala läbi. Daisy oli minult 100 peesot laenanud ja maksis selle tagasi. Siis ostsin ma endale kohe 50 peeso eest puuvilju ja oiii kus ma nautisin neid! Olin ju põhimõtteliselt ainult kookost söönud, sest mul polnud enam midagi muud. Daisy teeb koguaeg süüa, kuid ma ütlesin talle, et ma ei taha enam küpsetatud toitu, kuna see ei sobi mu kehale ja tahan ainult värsket süüa. Nad ei saa sellest hästi aru, kuid jätsid mu hinge sellegipoolest paariks päevaks rahule ja sõid ise kolmekesi.

Maha kukkunud kookosebeebid

Peaaegu täiskasvanud kookosed

Teismelistest kookosed

Täna hommikul ma näksisin jälle ülihead kõva/vana kookost ja istusin õues köögi kõrval. Kohe haarati mul sabast kinni ja aeti laua taha sööma! Daisy oli teinud burriitosid. Torusse keeratud tortillad, kus oli kanaliha ja vist veel midagi vahel. Peale panime värsket avokaadost tehtud head rohelist plöga ja mingit tomatisousti ja siis poe pikantset tomatikastet, mis oli väga hea. Ma õues küll virisesin natuke, kuid ajasin ennast ikka sisse, kus mind juba taldriku peal kaks burriitot ootasid. Need olid täitsa head. Sõin lausa kolm tükki ära kõikide kastmetega. Hea on vahest tavapärasest teistsugust sööki süüa. Pärast sõin oma kookose veel peale, mis täidab kõhtu väga hästi. Natukese aja pärast lugesin läpakast ülihead raamatut ja selline uni tuli peale, et hoia ja keela! See on see seedimisprotsess, mis kogu keha mul energiast hoobilt tühjaks tõmbab ja paneb mind magama. Magasin üle tunni halba und. Ärkasin 100 korda üles, sest kõht oli nii täis ja nii palav oli, et pea ja kael olid padja peal märjad. Ülesöömine pole naljaasi!

Mul on iga kord tunne, nagu ma ei peaks Daisy kokkamisest lugu, kui ma ta söögile “ei aitäh” ütlen. Ma pean selle endale selgeks tegema, et mul pole vaja ennast halvasti tunda selle pärast. Täna ma juba mõtlesin, et lähen räägin nendega ja lasen Robbinil neile mu jutu ära tõlkida, et nad mu poindile pihta saaksid, kuid siis tulid mingid sõbrad neil siia ja pärast tulid veel mingid inimesed, seega jutt jäi täna rääkimata. Loodetavasti on homme parem võimalus, sest mulle tõsiselt meeldib vähe süüa, kuigi vanad harjumused ja sõltuvused surevad visalt. Mulle tundub, et nad arvavad, et ma söön vähe sellepärast, et mul pole raha, kuid asi pole üldsegi selles. Mu keha tunneb ennast lihtsalt suurepäraselt, kui tal pole vaja seedimisega maadelda. Mul on energiat terve päev ja ma ei väsi ära.

Esmaspäevast hakkasin ma päikesevaatlust jälle tegema. Olin selle juba pool aastat tagasi unarusse jätnud ning mõtlesin, et tegelen sellega siin edasi nii kaua kui ma siin olen. See oli suurepärane otsus! Olen nüüd nädal aega iga jumala päev kell 6 hommikul üles ärganud. Minu jaoks on see super saavutus.

Eile oli kummaline hommik. Ma ei tea kuhu maale ma oma päikesevaatluse ja mediteereimise/mõtlemisega jõudnud olen, kuid eile oli mul täiesti orgastiline tunne pingi peal istudes ja päikest vaadates. Selline tunne oli, nagu ma oleksin armunud ja seest hakkab keerama või seal on liblikad nagu ingliskeeles öeldakse. Rainbow lugu “I surrender” hakkas mind totaalselt kummitama. (https://www.youtube.com/watch?v=-r1XIJsnpJA) “Surrender” tähendab alistumist. Usklikud on aegade algusest rääkinud, et tuleb ennast jumala kätesse anda ja täielikult talle alistuda. Ma olen selle peale koguaeg negatiivselt vaadanud, sest kuidas ma saan andunult koguaeg kedagi/midagi kummardada!? Ma tahan ju oma elu ka elada ja oma asju teha, mis mulle huvi pakuvad. Aga mulle tundub, et ma hakkan sellele alistumisele lõpuks pihta saama :)

Mehhikosse tulemine oli mul parim idee üldse. Ma ei tea kas koht ongi väga tähtis, kuid see rahu on see, mis on minu jaoks kõige tähtsam. Ma saan olla omaette ja omi mõtteid mõlgutada tunde ja tunde iga päev. Tegelikult enamus päevadest möödub mul omaette. Isegi siis, kui ma töötan – rohin või rehitsen, siis ma teen seda üksinda. Ainult teisi aidates ja varem süües olin teistega koos. Nüüd ma söön ka üksinda, seega enamuse ajast saan ma rahus omaette olla. Muidugi kui ma läpaka taga oma toas istun ja raamatut loen või mängin, siis on rahust asi kaugel, kuna muusika möirgab siinsamas köögis mu kõrval. Enamuse ajast ma sellele enam tähelepanu väga ei pööra, sest see raamat, mida ma loen, on tõsiselt huvitav minu jaoks. See on mu elule täiesti uue suuna andnud. Mu elust on juba mitu selist raamatut läbi käinud, kuid ma ikka üllatun, kui järgmine selline raamat mulle ette satub.

Jaa, elu siin Kariibi mere rannikul on mul üks pidev meditatsioon. Mina kutsun seda siiamaani lihtsalt mõtlemiseks, sest meditatsioon tundub mulle liiga keeruline ja gurulik sõna. Raamat, mida ma praegu endale praktiliselt sisse kugistan on Dolores Cannon “The three waves of volunteers and the new earth (Kolm vabatahtlike lainet ja Uus Maa)”. Dolores paneb inimesed sügavasse hüpnoosi, kus nad räägivad oma eelmistest eludest. Ta varasemalt uuris põhiliselt UFOdega seotud nähtusi ja arvas, et teab sellest juba praktiliselt kõike, kuid 2000ndete alguses hakkasid tema juurde tulema inimesed, kes olid teistsugused. Nende inimeste probleemid ei olnud seotud nende isiklike probleemidega eelmistes eludes ehk karmaga, vaid paljud olid Maal esimest korda. Ma saan aru, et paljud inimesed ei usu midagi sellest teemast, kuid minu meelest on maailm viimase 10 aastaga nii kardinaalselt muutunud, et sellel peab mingisugune seletus olema. Dolores annab omapoolse seletuse, mille ta on saanud oma hüpnoosiseanssidest. Nimelt on meie maakera muutumas. Ta muudab oma sagedust, et siis minna kõrgemasse dimensiooni. Päris ulmeline teema, kuid olge kannatlikud. Enamus inimesi on praegu väga rahale ja negatiivsusele orienteeritud ning nemad ei ole suutelised koos Maaga muutuma. Seetõttu on paljudest erinevatest galaktikatest ja universumitest tulnud olendeid siia, et inimesi aidata. Nad reinkarneeruvad ehk sünnivad siia ilma tavaliste inimestena. Jama on aga selles, et nad on Maal elus esimest korda ja ei saa siinse eluga väga hästi hakkama. Ja kuna paljud on varasemalt olnud valgusolendid, kellel pole üldse keha, siis tunnevad nad ennast siinsetes kehades nagu vangid. Sellised inimesed on lillelapsed, kes sündisid 1950-60ndatel aastatel. Nad on teerajajad. Varasemalt on ka olendeid niimoodi tulnud, kuid sellises suures koguses toimub see esimest korda. Selle tõttu on ka Maa inimpopulatsioon praegu väga suur. Kõik tahavad siin olla ja Maa muutusi oma silmaga näha ja oma nahal kogeda. Need olendid tulid siia, et inimestele armastust õpetada. Armastust ja koostööd ja üksteisest hoolimist. Inimesed on liiga ahned ja võimunäljas ja me vaikselt tapame oma planeeti. Kui see niimoodi edasi läheks, siis juhtuks midagi väga halba. Kuna keegi ei taha, et midagi halba juhtuks, siis kutsutigi kõiksuguseid olendeid siia meile appi. Väga paljud tulid, sest enamus olendeid kõiksugustest universumitest on head ja täis armastust. Nad ütlevad, et Maa on lihtsalt üks eksperiment. Selliseid eksperimente on palju ja paljudes universumites. Kuid kui me peaks Maaga midagi väga halba tegema – näiteks õhku laskma oma tuumapommidega või mängime liiga palju aatomite poolitamisega – siis see tekitab palju kahju terves univesrsumis. Seega kõik olendid on siia tulnud selleks, et seda ära hoida.

Siin saad Dolorese raamatut lugeda ja selle soovi korral endale tõmmata: http://projectavalon.net/Dolores_Cannon_The_Three_Waves_of_Volunteers_and_the_New_Earth.pdf

Nii, seega Maale tuli kolm lainet selliseid vabatahtlikke. Esimesed sündisid 1950-60ndatel ja on praegu 50-60-aastased. Teise laine vabatahtlikud on praegu 20ndate lõpust kuni 30ndate lõpuni, kuhu hulka kuulun ka mina. Kolmanda laine vabatahtlikud on praegu teismelised ja varastes 20ndates. Ma ennem selle raamatu lugemist liitusin Facebookis ühe indigote grupiga, keda ma olen oma blogis juba maininud ka ja kellest on saanud minu hinge perekond. Enamus neist on esimese laine vabatahtlikud ja neil on oma tervise ja eluga tõsiseid probleeme, sest nad ei ole Maa eluga harjunud ja tahavad koju tagasi minna. Sinna, kust nad tulid. Ja jama on ka selles, et kõik, kes Maal sünnivad, kaotavad ka oma mälu ning ei mäleta kust nad tulid ja mida nad siin tegema peaksid. Esimese laine vabatahtlikel on tihti kummalisi võimeid ja nad näevad kummalisi olendeid, kes on tihti nende kaitseinglid.

Mina sobin ideaalselt teise laine vabatahtliku kirjeldusega. Vanus on mul ka õige. Teise laine tegelased tunnevad ennast oma kehades vabalt ja nad on Maal lihtsalt vaatlejad ja armastuse levitajad. Nad ei pea spetsiaalselt midagi tegema. Esimese laine inimestel on ülesanded, mille nad peavad oma elu jooksul täitma. Kui ma selle indigote grupiga liitusin, siis ma täiesti muutusin. Ma polnud veel nendest vabatahtlikest ega sellest raamatust midagi kuulnud, kuid ma muutusin nende teiste sugulashingede kõrval palju avatumaks ja armastavamaks. Ma olin tihti neile toeks ja abiks ja julgustasin ning inspireerisin neid nii palju kui suutsin. Oma tavaelus olin ma tegelikult ka juba aastaid ja aastaid varem selline, kuid väga tagasihoidlikus mahus, sest mul endal oli nii palju hirme ja teadmatust, et ma ei suutnud väga soe ja positiivne olla. Isegi ema on mind ideede generaatoriks kutsunud. Generator = looja. See on üks teise laine inimeste omadus. Me peame lihtsalt inimeste keskel elama ja oma energiat ning armastust jagama. Oli isegi kirjutatud, et kui me näiteks poes ringi jalutame, siis need, kellega me kokku puutume, saavad juba meie energiast osa. Ma olen seda rahu ja armastust endas siin mererannal palju arendanud. Seetõttu ongi see omaette olemine mulle nii tähtis. Ja siin olen ma ka aru saanud, et ma tahan koju tagasi minna. Rääkisin sellest ema ja sõpradega juba paar nädalat tagasi. Ma olen siin aru saanud, et ma tulin siia lihtsalt selleks, et oma patareisid laadida ja uusi ideid saada. Märtsis lugesin näiteks läbi David Wilcock'i paksu inspireeriva raamatu “Synchronicity (sünkroonsus)”. Need kõik on minu ellu siin manifesteerunud, sest siin on mul aega rahulikult endaga tegeleda. Ma ei oleks nendest raamatutest pooltki seda head saanud, kui ma oleks neid kodus lugenud, kui elumere lained üle pea kokku lõid. Mul polnud lihtsalt aega, et oma elu üle järele mõelda. Mehhiko on andnud mulle selle aja ja ma arvan, et just sellepärast mind nii hirmsasti siia tõmbaski. Mitte sellepärast, et Mehhiko on odav ja soe maa, kus on palju püramiide ja ilusad rannad, vaid sellepärast, et siin anti mulle võimalus enda arendamiseks. Ju ma sellepärast juba Mexico City lennujaamas tundsin ennast nagu kodus, sest ma olin jõudnud täpselt õigesse kohta kus ma olema pidin. Ja nüüd, kui ma olen siin kõik need teemad selgeks õppinud, siis on mul tunne, et aitab. See etapp mu elus on nüüd läbi saanud ja mul on vaja oma teadmisi realiseerima minna ehk pean koju tagasi minema – oma inimeste keskele – et õpetada neile armastust ja rahu. Ma sündisin Eestis mingil põhjusel. Ma olen mitmel maal olnud ja mõtteid mõlgutanud, et miks mitte kusagil soojal maal elada? Aga sellest pole asja saanud, sest sügaval sisimas ma tean, et minu koht on Eestis. Raamatus kirjutati ka, et kuhu iganes me lähme, siis me jätame osa oma energiast sinna maha ja me mõjutame kõike palju rohkem, kui me oskame ette kujutada. Võibolla sellepärast on mul üle ilma nii palju sõpru nüüd, sest nad on saanud osa minu positiivsest energiast ja neile meeldib see :) Igastahes, sinna indigote gruppi sisenedes avanes minus midagi ja nüüd, kui ma seda raamatut loen, siis on mul täiesti fantastiline tunne. Kõik mu elu puzzle tükid kukuvad klobinal õigetesse kohtadesse. Ma tunnen ennast nii hästi. Ma olen täiesti õiges kohas. Ma teen täiesti õiget asja. Muide, ma mingi ime läbi avasin just selle lingi ligi 1000st oma seivitud linkidest, mis rääkis vabatahtlike lainetest siin Maal ja Dolorese raamatust. Postitasin selle lingi ka seal grupis ja inimesed olid täiesti pöördes ja tänasid, et ma selle sinna panin ja ütlesid, et paljude elu muutus seda artiklit lugedes. Üks naine leidis ka Dolorese raamatu lingi ja ma lubasin seda kohe lugema hakata. Loomulikult unustasin ma kohe selle lubaduse, sest (interneti) elu sõitis peale, kuid universumil olid minu jaoks teised plaanid. Internet kadus meil lihtsalt ära. Me pole siiamaani põhjusest aru saanud. Kas me oleme siin millegagi hakkama saanud või pole omanik interneti eest enam maksnud. Ma ei tea põhjust, kuid fakt on see, et internetti pole meil olnud juba 9 päeva ning ma olen praktiliselt pool Dolorese raamatut (273 lehte) läbi lugenud nelja päevaga. Ja ma olen 5-6 blogi juttu valmis kirjutanud, mis ootavad avaldamist. Life is BOOMIN'! :) :) :) Kõik on millekski hea ja Mehhiko ei väsi mind oma õppetundidega üllatamast :)

Mainimata jäi kolmanda laine tegelaste eesmärk Maal. Nemad on 1990ndatel ja 2000ndatel sündinud inimesed. Nendel on palju “haigusi” nagu ADD, ADHD, hüperaktiivsus, autism, jne. Tegelikult need polgi haigused, vaid nad on juba kohanenud eluga Uuel Maal ja kõrgema sagedusega. Meie lihtsalt ei mõista neid, kuna elame siin praegu veel madalama sageduse juures. Nemad on siis põhimõtteliselt pioneerid, kes saavad juba vabalt, rahulikult ja ilma probleemideta meie tulevasel Maal elada.

Vot selline oli siis Dolorese raamatu lühikirjeldus ja teemad, millest ma viimasel ajal väga palju mõelnud olen. See ei ole minu jaoks üldse mingi ulme, vaid tõelisus, sest ma pole ennast kunagi paremini tundnud kui praegu. Ma olen lõpuks aru saanud, mida ma tulin siia tegema ja oma eluga ette võtma. Praktiliselt mitte midagi ja see ongi asja juures parim mu meelest. Kuulu järgi on paljud teise laine inimesed nördinud, kuna neile pole ette kirjutatud, mida nad oma elus tegema peavad. Paljud ju tahavad, et neil oleks eeskirjad, siis nad ei pea ise väga palju mõtlema, kuid minule just meeldib see, et mulle on antud vabad käed teha seda, mida ma ise tahan. Rahu armastav inimene olen ma koguaeg olnud ja nüüd lisan sinna veel hoolega armastust juurde ja mu elu on ideaalne :) <3 p="">

Mul on viimastel päevadel nii hea tunne olnud ja ma olen täielikult õnnes heljunud. Loomulikult pole ma täiuslik ja mul on vaja ka oma probleemidega tegeleda, millest ma pole veel jagu saanud. Nagu see, et kõik inimesed pole alati täiesti head ja paljud on egoistlikud, kuid ma pean ka neid armastama, sest vihaga ei tee ma mitte kellelegi head. Seega siin ma olengi praegu oma viha ja frustratsiooni välja elanud ja sellest lahti lasknud. Tööd on muidugi veel palju, hehe.

Minu elu eesmärk on teisi aidata ja nii inimeste kui Maa vibratsiooni tõsta headuse ja armastusega. Aitan inimestel oma hirmudest üle saada. Kas see pole mitte fantastiline eesmärk? Mina arvan, et see on parim! Ma ei kujuta ette, mis olend ma varasemalt olin, kuid ma tunnen ennast väga sarnaselt valgusolenditele, kes lihtsalt hõljuvad ringi armastuses ja teevad head. Kui mulle kunagi hüpnotisöör teele jääb, siis ma mõtlen tema oskuste kasutamisele. Lahe oleks teada saada, mida ma eelmistes eludes tegin ja kus ma olin. Ma ei karda enam surma, sest seda tegelikult ei eksisteeri. Me lihtsalt lähme uude kehasse või kehastusse ja teeme teisi asju. Tegelikult oleme me praegugu paljudes dimensioonides korraga ja meil on palju “minasid”. Kui meie keha magab, siis hing käib ringi ja uudistab ja teeb tööd, sest hing ei väsi kunagi ega vaja puhkust. Kõike seda teades olen ma nüüd nii rahulikuks muutunud ja võtan elu palju-palju vabamalt, sest see kõik on illusioon. Miski pole tõeline, mida me iga päev näeme. Elu Maal on lihtsalt õppetundide jada. Mitte midagi pole mõtet südamesse võtta, sest kõik teised on siin ka lihtsalt õppimas. Kas läbielamine on positiivne või negatiivne – vahet pole, õppetund on ta nii ehk naa. Lihtsalt hoiame rohkem positiivsuse ja armastuse poole, sest see on edasiviiv ja loov jõud.

Ja mida head ma selle alistumise kohta veel oskan öelda. Dolorese raamatud on Jumalast väga palju kirjutatud. Nende jaoks on Jumal universumite keskne punkt, mis genereerib energiat. Kõik saab alguse sealt. Seal sünnivad uued hinged. Nad kutsuvad seda ka Central Sun ehk Keskne Päike. See on täieliku valguse ja armastuse pesa. Jeesused, Allahid ja Buddhad on sellest ikka väga kaugel. Need on lihtsalt inimeste loodud karakterid, kuidas seda ideaalset universumi keskpunkti sõnadesse panna. Minu meelest pole see neil üldse õnnestunud ja see külvab palju rohkem hirmu inimeste seas, kui positiivsust. Religioonid tuleb ära unustada, sest need on eelmiste aastatuhandete jäänukid. Dinosaurused, mida meil Uuel Maal enam vaja pole. Uus Maa, uued seadused.

Kui ma nüüd seda universumite ideaalset armastust ja valgust täis punkti Jumalana võtan, siis mul pole mingit probleemi sellele täiesti alistuda. See on koht, kus kõik hinged hõljuvad täielikus õnnes ja õnnistuses ning on kogu kosmose ja universumite ja kõiksusega ühenduses. Ma ei oskagi midagi paremat ette kujutada. Aa, seal pidid imeilusad värvid ja muusika ka olema. Kõik on energia. Mingeid kehastusi seal pole ja kõik on kõigega ühenduses läbi armastuse. Paradiis :) Mul on tunne, et ma olen seda oma südames tundma hakanud viimaste päevade jooksul. Seepärast ongi mul tunne nagu ma oleksin armunud …. eikellessegi, eimillessegi, kuid samas kõike ja kõiki :) :) :) Mina olen ju ka sealtsamast paradiisist pärit. Ma sündisin seal armastuse keskel. Me kõik sündisime seal. Meie praegune elu on illusioon ja selle pärast pole vaja üldse muretseda. Need on lihtsalt õppetunnid. Kui meil kõik õpitu selgeks saab, siis me lähme jälle oma armastava Jumala juurde tagasi ja viime oma teadmised kaasa. Sedasi õpivad kõik ära selle, mida mina isiklikult siin Maal elades kogesin. Seejärel on kõik targemad. Suuremas plaanis on elu lihtsalt informatsiooni kogumine ja selle Jumalale toimetamine. Tundub naljakas, kui ma sellele mõtlen, et elu on nagu arvutimäng. Ja suures plaanis on elu nagu mingi ettekirjutatud täpisteadus ja sa käid erinevates kohtadea oma ülesandeid täitmas. Tundub kohutavalt igav, kui mõelda, et kõik on ette kirjutatud. Kuid samas ei ole ka, sest sa saad koguaeg ise valida, kuhu sa minna tahad ja kelleks kehastuda ja mida läbi elada. Kui sa oled oma ülesande täitnud, siis läheda tagasi Jumala juurde mõneks ajaks puhkama ja armastusse heljuma, kuni sul tuleb jälle tuhin peale midagi teha või äkki sinu oskusi vajatakse kuskil ja sind saadetakse kusagile appi. Kuna teadvus on igavene, siis pole vahet kui kaua sa kuskil oled või mida teed. Sul on alati aega ja sa oled alati õnnelik. You have all the time in the world nagu ma alati olen öelnud. Ju ma alateadlikult siis juba teadsin seda ;)

Life's purpose is what you make it – elu eesmärk on see, mis sa talle ise annad. See oli üks superhea ütlus filmist “The Secret”, mis on mind juba üheksa aastat kummitanud. Ja nii ongi. Mu elu on nüüd nii chill. Ma armastan oma elu ja ma armastan oma perekonda ja sugulasi ja sõpru. Millegi pärast pole vaja eriti muretseda. Alati saab kõrgematelt jõududelt abi paluda. Kui sa seda väga tahad, siis see saab teoks. Selles valguses võtsin ma ette uue eksperimendi. 24. juulil võtsin ma vastu otsuse, et hakkan oma halvatud käega tõsiselt tegelema. Dolorese raamatust lugesin, et enda ravimine võtab aega 3 kuud, kui ma sellega iga päev ilusasti tegeled. Mul on nüüd mitu nippi, mida ma iga päev kasutan. Täna käisin jälle kajakiga merel sõitmas ja sõudsin kahe käega, jipii. Nii füüsiline kui vaimne pool tuleb sisse tuua. Teen tööd nii füüsilise kehaga, kui vaimu ja mõtlemisega ning loomulikult palun juhtimist ja abi kõrgematelt jõududelt. Vaatame, mis minuga 24. oktoobriks juhtunud on. Nii põnev!! Tik-tak, tik-tak ;)

Üks asi veel, et tänu sellele päikesevaatlusele on mul isu veits ära läinud. See pidi üks kõrvalnähe olema ning see oli üks suuri põhjuseid, miks ma päikest üldse märtsis 2014 vaatama hakkasin. Nüüd hakkasin ma ka hoopis teistmoodi mõtlema. Ma ei mõtle enam oma kõhu ega söögi peale. No loomulikult natuke ikka, sest ma praegu ju veel söön ja söömise maha jätmiseni läheb mul ikka veel tükk aega. Kõigepealt tahan ma tahke toidu söömist vähendada ja siis minna ainult vedelale toidule ehk joogile ümber. Suureks inspiratsiooniks on mulle olnud Mari Metsallik. Aastaid tagasi ma juba lugesin ühte artiklit, kus üks mees kirjutas, et sul peab olema õige mõtlemine, siis saad tahke toidu tarbimise ära lõpetada. Need päevad, kus ma sõin ainult värsket toitu ja sedagi mitte väga palju, tundsin ma selgelt, et olin selle õige mõtlemise ära tabanud. Ühe päeva kirjeldus: ärkasin hommikul kell 6, jõin tassikese oma värsket uriini, pesin hambad ja läksin randa päikest vaatama. 36 minutit vaatasin ja mediteerisin. Pärast lamasin pool tundi lamamistoolis päikese käes ja mõtisklesin edasi. Siis rehitsesin randa mõne tunni merest tulnud rohust puhtaks. See on päris raske füüsiline töö. Peale seda läksin sõin hommikust – peotäis kaerahelbeid koos väikese banaani ja ühe laimi mahlaga ning ühe kookose vesi koos viljalihaga. Keskpäeval on väga palav seega lugesin 4-5 tundi Dolorese raamatut. Peale seda sõin ära ühe apelsini ja jõin natuke vett. Siis läksin mõneks tunniks jälle randa riisuma. Õhtul kell 8 sõin ära ühe kookose viljaliha ja jõin poole kookosveest. Pool jäi hommikuks.
 

Rehitsemise alguses sain päikesepõletuse

Kuu aja pärast olin pruun nagu mehhiklane

Selline oli mu vähese söögiga päev, kuigi tegin ka füüsilist tööd. Raamatut lugedes vedelesin muidugi voodis, hehe. Kaks korda natuke kõht korises, kuid siis ma muutsin kohe oma mõtlemist ja korisemine lõppes peagi. Ma ei tundnud üldse väsimust ja energiat oli mul ka palju. Täna ma komistasin ja sõin kolm burriitot ära, mis viis mind veel mango ja ananassi söömiseni, kuid see on ok. Ikka juhtub. Ja see pole mul tähtajaline ettevõtmine, et ma peaksin kuhugi kiirustama. I have all the time in the world as I said :) Ja enesepeksmisega ma ka enam ei tegele. Sõin siis sõin. Homme läheb elu jälle edasi. Kui mu toidukogus väiksemaks jääb, siis lähen rohkem ja rohkem vedelale üle. Vaatan, kas hakkan üldse mahlasid tegema. Kodus on ju blender ja seal saan asju purustada ning siis nõrutada. Kõik on võimalik ja pole vaja mõtetut aparatuuri endale soetada. Eriti veel, kui mu eesmärgiks on lõpuks mitte süüa, hehehee.

Kodus on mul soov naabri majja elama minna, mis seisab juba aastaid tühjana. Me peame selle eest mingi summa veel ühele pärijale maksma. Ma ei tea, kui suur see summa on ja kuskohast ma selle raha välja võlun, kuid kui ma seda kõike väga tahan ja usun, et see on minu jaoks õige tee, siis ma selle raha leian :)

Mul on juba palju plaane, mis ma seal talus tahan teha, kuid üks mõte on see, et ma hakkan igal hommikul värsket teed tegema ja kui kellelgi on soovi teed jooma ja juttu puhuma tulla, siis ta on alati teretulnud :)

Nii, ja nüüd kõige lõpuks ma kirjutan veel sellest, mida huvitavat minuga täna juhtus. Alguses tundus, et tuleb täiesti tavaline päev, mida ei erista teistest tavapärastest päevadest mitte miski. Palav päev venis ja meil käis palju inimesi, kuna oli pühapäev. Õhtu poole, enne kui päike looja hakkas minema, läksin ma kajakiga merele jälle. Oli ilus vaikne ilm ja isegi vastutuulega oli hea lihtne sõuda. Kuna lähimad korallid olid vallutatud kolme kalamehe poolt, siis sõudsin ma otse kilomeetri kaugusele, kus lained murduvad. Seekord läks kuskil 20-25 minutit. Ma muutun kiiremaks ja tugevamaks! Lained murduvad korallide kohal, kuna need on merepõhjast kõrgemad. Seekord ma sõudsin paremale poole, kus ma varem pole olnud. Nägin laheda kujuga korallrahnusid. Oli tunne nagu need oleksid põhja vajunud laevade otsad. Nad olid lainetega pikuti kasvanud ja nägid välja teravad siilakad. Iga mõne meetri tagant oli uus rahn. Ma imetlesin neid ja sõudsin vaikselt. Vahepeal tuli paar suuremat lainet, kuid ma loksusin neist ilusasti üle. Külgepidi veel. Lõpuks tulid juba valge harjaga lained ja ma lükkasin kajaki nina lainete poole, et neist läbi sõita. Lõbus oli! Selline tunne nagu oleksin Ameerika mägedes. Ikka üles ja alla, üles ja alla. Mida suuremad lained, seda suurem mütsakas käis, kui laine tagant välja sulpsatasin. Imetlesin jälle laheda kujuga koralle, kui äkki silmad tõstsin ning nägin, et suur valge harjaga laine tuleb minu poole. Üritasin ennast kiiresti sirgeks joondada ning hakkasin käepidemest kinni haarama, kuid laine oli kiirem ja ma ei saanud sellest kinni. Minu silme ees tõusis laine meetri kõrguseks ja vajus mulle peale. Oi kus kanuu sai nüüd hoo sisse ja laine viis mind endaga kaasa! Oli tunne nagu sõidaks mootorpaadiga. Jama oli ainult selles, et ma sõitsin tagurpidi. Vahet pole. Silme ette tuli jälle lunapark ja oli tunne, et hea meelega tõstaks käed üles ja hüüaks jeeehuuu! Minu rõõm jäi üürikeseks, sest paari sekundi pärast läks hoog nii suureks ja kanuu vist hakkas natuke külge ette keerama ja laine viskas mind ülekaela kummuli. Olin vee all. Kuna seal olid korallid, siis olin kõige rohkem meetri sügavusel. Kanuu oli loomulikult otse minu kohal. Hakkasin ühelt poolt välja minema, kuid siis mõtlesin ümber ja läksin teiselt poolt. Mäletan, et mõtlesin “Ära paanitse, Jaanika”. Tundus, et mul on aega küll ja veel. Ma ei tundnud hirmu ega midagi. Mõtlesin hoopis, et õhku mul jätkub ja lähen hoopis teiselt poolt kanuud välja. Ma olin täiesti olukorra peremees ja tundus, et ma pigem tahtsin enda peal veel eksperimenteerida, mitte võimalikult kiiresti vee alt välja tulla. Ma olen väga palju selliseid väikeseid ohtlikke olukord läbi elanud ja need ei hirmuta mind enam, vaid hoopis annavad positiivseid õppetunde. Kui pea vee alt välja sain, siis ei olnud esimene mõte mitte silmi veest puhastada, vaid “Ma ei tohi aeru kaotada!” Kanuu otsas on küll nöör, kuid mul polnud õrna aimugi, kus see antud hetkel oli. Aer oli ka käest ära libisenud. Kanuu oli pahupidi. Leidsin aeru üles ja hoidsin sellest kõvasti kinni. Seejärel pidin välja mõtlema, kuidas kanuust kinni hoida. Kui palju sa ikka ühe käega haarad, eksole. Ei jõudnud veel midagi välja mõelda, kui uus laine üle pea käis. Haarasin kanuust, et see minema ei sõidaks ja kaotasin aeru. Uus laine ujus minust üle. Vajusin käpuli korallide peale ja kratsisin oma põlve ära, sest laine libistas mind edasi. Sain vee peale ja leidsin aeru jälle üles ja viskusin kuidagi kanuu peale. Hea oli see, et põhi oli koguaeg jalge all, kuigi mõte käis peast läbi, et mingil ajal see ju lõpeb ja siis on mul vesi üle pea. Pidin kiiremas korras kanuu õiget pidi keerama. Kuna see on üsna kerge banaanikoor, siis seda polnud raske teha. Järjest tulevad lained tegid asja lihtsalt raskeks. Hakkasin kanuusse ronima, kui tuli uus laine. Kuna ma olin ühe jalaga sees, siis viis see mu täiesti tasakaalust välja ja laine viskas mu järjekordselt uperkuuti. Seekord läksin seljaga korallide vastu ja kriimustasin ennast. Roomasin jälle kiiresti vee alt välja ning otsisin aeru üles. Kanuu põhjas on augud, kust vesi saab läbi käia. Hoidsin aerust kinni ja samas lükkasin näpud ühte auku. Nii, sain kõike kinni hoida. Pilk saabuvale lainele ja nüüd suutsin selle paremini vastu võtta. Ei kaotanud midagi. Lihtsalt laine viis mind korallide peal muudkui edasi ja hakkasin jälle mõtlema, et ei tea millal mul jalgealune kaob. Nägin, et järgmine laine on veel kaugel. Hakkasin kiiresti nööri otsima, et saaksin kanuust kergemini kinni hoida. Leidsin! Nööri polnud kuhugi panna. Võtsin sellest hammastega kinni. Laine laksus, kuid minuga oli kõik korras. Põhi oli jalge all, tõusin kiiresti püsti ja keerasin kanuu hopsti õiget pidi. Viskasin aeru kanuusse, kuid hoidsin sellest ikka kinni. Hoidsin lihtsalt kanuust kinni ja hulpisin lainetest eemale nöör hammaste vahel. Teadsin, et nende lainetega koos ei õnnestu mul midagi korda saata. Kuna ma juba esimesel korral kanuuga sõites vajusin selle pealt sulpsti vette, kuna keerasin ennast liiga järsult, siis oli mul hea kogemus olemas, kuidas kanuusse tagasi saada, kui mul põhja jalge all pole. See oli mul esimest korda kanuuga merele minnes kõige tähtsam plaan, et ma pean selgeks saama, kuidas ma veest kanuusse saan, kui vesi on liiga sügav. Ettevalmistus tasus ennast ära. Kui ma olin lainete keskelt rahulikku vette triivinud, siis hüppasin kõhuli kanuu peale ja vedasin ennast vaikselt veest välja. Olin kõhuli, seega pidin ennast nüüd eriti ettevaatlikult ringi keerama, sest kanuu läheb väga kergesti tasakaalust välja. Kõik õnnestus ideaalselt ja mul oli naeratus näol. Nüüd oli mul aega oma põlv üle kontrollida. Verd jooksis, sest korallid olid sinna viis kriimu peale tõmmanud ja suurim oli paari millimeetri sügavune ja paari millimeetri laiune ning 3-4 sentimeetri pikkune. Polnud hullu midagi. Pesin verise põlve mereveega puhtaks ja ootasin kuni verd enam väga palju ei jooksnud. Siis tõmbasin talle tatikihi peale. Katsusin selja ka üle. Lihtsalt kriimustused, verd ei jooksnud. Panin sinna ka tatti peale. Imelikul kombel jääb tatt limase kihina naha peale ja merevesi ei uhu teda ära. Keerasin kanuu nina päikese ehk kodu poole ja viskasin ennast kanuu peale siruli endal ikka lai naeratus näol. Küll see oli lahe elamus! :)