Viin ja rongkäik, 27.09.2011.

Selle loo saatel möödus mu kirjutamine (muusika lisamise idee näppasin Enelilt. Aitäh!! :) )

Täiesti võimatu! Ma ei suuda kirjutamist alustada! Blogi seisab juba tunde lahti, kuid ma just avastasin ühe Belgia/Austraalia artisti ning ma lihtsalt ei suuda YouTube's tema laulude kuulamist lõpetada. Praegu tuli üks laul ilma videota ja ma ruttu hakkasin kirjutama, sest peale ühe pildi vaatamise pole midagi seal näha. Aga laul on sellegipoolest hea. Ja kui ma vaatasin ta viimase plaadi tegemise videot, siis see oli lõpp. Minu hinges süttis leek. Ma vaatasin kuidas ta oma muusikat kokku paneb ja kuulasin laulusõnu. Väga sügav. Ja mõtted on sellised nagu minulgi. Minu näol on tema fännide hulk paisunud ühe liikme võrra. Ma loodan, et võibolla mõni teinegi avastab tema muusika tänu minu kiitmisele. Vaadake järele, see ei kuluta palju teie aega: http://www.youtube.com/user/gotyemusic. Muusiku nimi on Gotye ning ta resideerub Austraalias, Melbourne's, kuid sündinud on Belgias. Rohkem saate lugeda siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Gotye.

Nii, Gotye mängib taustal ning alustan siis lõpuks juttu oma eilse päeva hommikust. Kuna ma käisin pühapäeval jällegi mägedes kondamas, siis sellepärast ööbisin autoga poolel teel Nelsonisse. Seal polnud levi ja oli tõsiselt hea ja rahulik magada. Kuna mul telefon sai ilusasti kesköö kandis tühjaks, siis magasin nii kaua kui hing ihaldas. Ärgates vaatasin oma mp3-mängija pealt kella. See oli just saanud 9:30! Püha püss! Ma tahtsin hommikul just tegus olla ja Nelsonis oma paar asja ära ajada, et siis tagasi Richmondi kihutada. Kuna ma polnud ikka veel oma "The Edge" raadiost võidetud viinapudelit kätte saanud, siis otsustasin veelkord Radio Networks majast läbi käia ja selle kohta üle küsida. Nii kui uksest sisse astusin, siis laua taga istuv tips tervitas mind ja ütles "Sa tulid vist oma pudeli järele. Kas sa said mu sõnumi kätte?". Ma jäin talle imestades otsa vaatama ja ei saanud aru, kuidas ta saab mind mäletada, sest eelmine kord käisin ma seal viis päeva tagasi. Ma üritasin oma ajusoppides sobrada ja temast pilti kokku panna, kuid surmkindlalt ma ei oleks julgenud väita, et see sama neiu oli, kellega ma eelmisel nädalal rääkisin. Kuid tundub, et minu vana tolmu täis aju ei tea midagi. Ütlesin, et ma olin hommikul levist väljas ja ma pole mingit teadet saanud ning ma tulin lihtsalt läbi ja lootsin, et tal on mulle positiivne uudis. Mis tal ka oli. Naeratades tõstis ta pruuni paki laua tagant välja ja ulatas mulle. See tõmbas mul suu kõrvuni ja tüdrukule suurepäevast päeva soovides tormasin uksest välja. Teel auto juurde kilkasin rõõmust. Minu silme ees rullus lahti selline pilt.

Ei loe, et ma tähthaaval oma nime ütlesin - kirjutatakse ikka nii nagu tahetakse.

Uus-Meremaa vodka "26000" 500ml.

Polegi jupp aega midagi enam võitnud nii et oligi viimane aeg!

Terve Nelsoni linn on värviliste kudumite ja heegeldistega kaetud ja tundub, et kohalikud tunnevad sellest suurt rõõmu. 

Peale rahunemist ja piltide tegemist sõitsin tagasi Richmondi ning parkisin oma tavalisele kohale. Järsku nägin, et cheerleaderid seisavad mu auto kõrval. Jäin neid kiivit mugides imestades vaatama. Tükk aega hiljem alles hakkas silma, et parkla kõrval olev tühermaa on paksult inimesi täis ja ka miniseelikutes tüdrukud suunduvad sinnapoole. Panin oma kodinad kokku ning läksin asja uurima. Enamus inimestest olid lapsed, kes olid sinise-punase-valge kirjud. Alles siis süttis mul pirn pea kohal ja ma sain aru, et ameeriklased arvatavasti tulevad. Juba paar kuud on terves linnas lipud ja plakatid üleval, mis näitavad, et USA, Austraalia, Itaalia ja Venemaa ragbimängud toimuvad siin Nelsonis. Läksin lähemale ja tegin inimestest pilti. Kõik olid väga elevil. Arusaadav ka ju, sest lapsed ootasid pikisilmi rongkäiku.

Kohal olid ka Ameerika autod ...

... sõjatehnika ...

... mootorrattad ja -ratturid ...

... rock'n'roll tantsijad ...

... kauboid ...

... cheerleaderid ...

... ning isegi orkester!

Peatänav oli ääristatud koolilastega, kes olid kõik omale lipud teinud ning nüüd ootasid, millal rongkäik algab.

Lõpuks nad tulid! Hiljem kuulsin, et erinevates värvides lapsed olid ülevalt vaadates Ameerika lipu moodustanud, kuid seda pealtvaatajad kahjuks ei näinud.

Rongkäigu lõpus sõitsid viis USA ragbimängijat uunikumides. Rongkäik lõppes linnakese peaväljakul, kuhu oli püsti pandud lava. "The Edge" raadio esindaja võttis otsa üles ning andis sõna linnapeale, kes rääkis asjast, tutvustas mängijaid ja jagas neile nänni. Kohale oli taritud isegi USA meer, kuigi ma ei mäleta enam kustkohast tema täpselt tuli. Kuid see polegi tähtis. Peale ameeriklasi läksid lavalaudadele "Nelson USA club" liikmed ning koos lauldi Ameerika hümni ja peale seda tantsiti rock'n'rolli. Kogu üritust oli kajastamas ka Kanal 3'e uudised.

Kõige pikem ragbimängija tegi lastele nalja ja lõi nendega patsu. Siis tõstis käed ülesse ja ütles, et proovige nüüd kes ulatab. Ise on pea kaks meetrit pikk ja naerab. Mõni poiss suutis hüpates isegi ta käsi katsuda, kuid üks teine mängija tõstis ühe väikese tüdruku ise üles, et see saaks pikale mehele patsi lüüa.

Hiljem said kõik soovijad ragbimängijatega pilti teha ning neilt autogramme lunida. Sain ka mina oma osa!

Tore päev oli! Selliseid võiks rohkem olla!