Kuna laupäeval oli superilus ilm – esimene väga soe ilm siin, mida näinud olen – siis otsustasin lõpuks minna botaanikaaeda. Olin seda juba mitu päeva plaaninud, kuid ilmad olid koguaeg liiga kakad olnud. Sel päeval avastasin mõningaid kohti uuesti, kus juba varem käinud olin, kuid täna sai teha päikeselisi pilte ja ma kasutasin otsemaid seda võimalust. Jalutasin läbi sealt parginurgast, kus me Joshi ja ta sõpradega esmaspäeval hängisime. Laternaposti otsa tõstetud prügikast oli küll posti otsast alla tõstetud, kuid seisis ilusti posti kõrval ning ootas uusi kõrgustesse pääsemise võimalusi. Järgmiseks leidsin üles maailmasõdade memoriaali. Tahtsin kindlasti sisse minna, et minna uuesti katusele ning teha seekord pilte, nii et linn ka paistab. See mul ka õnnestus – vaated olid suurepärased! Kaugelt eemalt nägin oma teist eesmärki – randa ehk Vaikset ookeani. Kui memoriaali katuselt alla tulin, siis pidin kergelt seest läbi minema, et õue saada. Nägin sedasama tädikest, kes minuga eelmine kord rääkima hakkas. Mõtlesin, et olen viisakas ja lähen ütlen tere. Ise arvasin, et vaevalt ta mind üldse ära tunneb. Astusin ligi ja ütlesin „Helloo!“. Tädi vaatas mind ja ütles, et vaat kui tore, et ma jälle läbi astusin! Seejärel ütles ühele kaastöötajale, et see tüdruk on Eestist. Ma olin tõsiselt üllatunud,kui suurepärane mälu tal oli! Mina poleks ennast küll mäletanud. Ajasime veidike juttu ning ütlesin, et ma ostsin endale nüüd auto ja varsti lähen oma sõbranna juurde Brisbane’i. Ta ütles, et ma pidin väga tubli olema ja andis näpunäiteid, millal ma peaksin kütust ostma, sest praegu pidid hinnad kõrged olema, kuid paari päeva pärast on kõik jälle normaalsem. Panen selle endale kõrva taha. Lõpuks hakkas üks turvaonu uksi kinni tõmbama ja ütles, et on jällegi shõu aeg. Ütlesin, et seda valgusshõud olen ma juba näinud ja soovisin tädile hääd aega ning lippasin välja.
Kuna olin katuselt vaadanud kuhupoole ma hoiduma pean, et rannaäärde jõuda, siis sinna suuna võtsingi. Varasemalt olid GoogleMapsist vaadanud, et botaanikaaed peaks mulle täpselt tee peale jääma. Hakkasin majade vahel edasi krõbistama, kuni jõudsin välja Alexandri parki. Seal oli ilus järv, mille kaldal seisid ridamisi palmipuud ja nende vahel silkasid inimesed, kes tegid sporti ning olid oma koerad kaasa jooksma võtnud. Järves ujusid mustad luiged ja seilasid mõned pisikesed purjekad. Teisel pool kätt oli golfiväljak, kus inimesed oma kepikotikestega ringi silkasid. Päike säras lagipähe ja tal oli kummaline ring ümber. Tegin sellest ka ühe pildi. Päiksega on siin ju üldse kummalised lood. Kuna ma olen maakas, siis olen harjunud päikese järgi oma sihte seadma ja iga kord kui metsa lähen, siis tean tänu päikesele kustpoolt pean välja saama. Siin otsustasin sama taktikat kasutada, kuid mingi aja pärast vaatasin, et oh sa heldene aeg, päike käib siin hoopis tagurpidi! Ehk siis käib ta tohutult kõrgelt üle pea, kuid liigub paremalt vasakule. Seda on natuke imelik vaaata, sest kogu elu on ta ikka vasakult paremale liikunud, täpselt nagu kell või raamatu lugemine. Järve ääres oli imeline kõndida, kuid siin on pidevalt üks miinus, mis peaaegu ülepäeviti välja lööb – tuul on jube kõva. Kuna oli nii palav, siis ma polnud mütsi peale isegi mõelnud, kuid praegu oleks selle heameelega endale kõrvadele tõmmanud. Tuul oli nii kõva, et juksed olid pidevalt üle pea paremalt vasakule kammitud. Mingi aja pärast hakkas mul isegi pea valutama, kuid see läks õnneks kiiresti üle.
Järve lõppedes sattus teepeale palju kriketiväljakuid. Ma pole sellele mängule siiamaani pihta saanud. Shaun ütles, et see pidi üks maailma igavamaid mänge olema, hehe. Peale kriketimängijaid tuli suunduda jälle linna majade vahele. Ise imestasin veel, et ei tea kus see botaanikaaed siis on. Aga tühja sellest, suurem tahtmine oli ikka Vaikset ookeani näha. Krõbistasin mööda linnatänavaid edasi ikka künkast üles ja alla. Hakkas juba kahtlaseks minema, et kuhu ma oma meelest suundun. Päikese järgi pidi suund õige olema, aga ega see pole ju kõige täpsem kompass. Ei tahtnud päris totakas ka välja näha ja tänava peal inimestelt küsida, et kuule, kus see ookean siin on. Õnneks mingi aja pärast nägin suuremat rahvahulka ja tundus kohe, et rand peab seal lähedal olema. Kiirustasin sinnapoole, kuid minu üllatuseks polnud sel rand, vaid hoopis Lunapark. Lahe nimi, see on nii eesti, inglise kui türgi keeles sama. Kindlasti teistes keeltes ka, aga nende eest ma pead ei anna. Alguses sattusin ma vaimustusse, sest seal oli midagi taolist nagu Ameerika mäed, kuid kahjuks pikema uurimise peale sain teada, et see on ainult vaatamisväärsuste nägemise rong, mis Lunapargile kaks tiiru peale teeb. Olin natukene pettunud, kuid mis sellest, oli palju muidki atraktsioone. Haamrid tundusid eemalt palju huvitavamad, kui lähedalt. Sinna peale ma ei viitsinud minna, sest mul oli räbal õlakott kaasas, kust oleks kindlasti pooled asjad välja kukkunud, kui ma pea alaspidi oleks rippunud. Hobustega karusselli peal pole ma elu sees käinud, kuid väiksena olek seda hullu moodi teha tahtnud. Kuna nüüd polnud mul kaasas kedagi, kes minust ratsutades pilti oleks teinud, siis jäi ka see variant ära. Lõpuks jäin pidama ühe ratta juures, millel on 1-2 inimese jaoks olemas boks, kus sees ta on täiesti lahti, kuid puuri uks pannakse kinni, nii et piled nagu kuudis. Siis hakkab ketas tiirlema ja ... oh jah, kui ma nüüd füüsikatunnis oleks tähelepanelikumalt kuulanud, siis ma oskaks öelda, mis raskus sind kuudi põhja suruma hakkab- raskusjõud!?, ei tsentrifugaaljõud ikka, loll mina :D ... sa oled litsutud kuudi põha ning need kuubikud veel liiguvad ka. Ketas läheb püstiasendisse ja loobib sind muudkui üleperakaela ringiratast. Enne pingi peal istudes tundus, et ratas keerleb nii vähekest aega, et ei jõua veel nautimagi hakata, kuid kui päriselt seal sees istusid, siis ma juba viis ringi enne püstiasendi lõppumõtlesin, et davai, laske see kolu alla tagasi, mul on kops ja maks omavahel juba segamini läinud. Lõpuks sain sealt kettalt maha ning olin oma $8 kulutamisega päris rahul. Südame ajas natuke pööritama, kuid samas oli see siin suurim elamus mis õnnestuks saada. Seejärel vaatasin veel kuidas üks tüdruk absoluutselt oma kummiautot juhtida ei osanud ja teised talle pidealt otsa sõitsid – päris naljakas. Seejärel läksin välja.
Nii kui ümber nurga sain, siis oh milline suurepärane vaade mulle avanes – VAIKNE OOKEAN. See oli otse Lunapargi taga. Lidusin jooksujalu randa ja ronisin mööda kaid ookeani kohale ja klõpsisin paar mälestusväärset pilti. Tuul oli jällegi metsik, sest ta tuli otse ookeani poolt ja tekitas üsna suuri laineid. Tänu sellele oli skuutrimeestel, purjetajatel ja lohelauduritel lõbu laialt. Neid lohelaudureid oli terve rannaäär paksult täis. Üks värvilisem kui teine. Ma ei teagi mis nende õige nimi on, seepärast kutsun neid lohelauduriteks, ingliskeeles kutsutakse neid kite boarder’iteks. Seejärel läksin liivaranda mööda kõmpima. Katsusin vett – see oli soe nagu supp! Kahju, et mul ujumisriideid kaasas polnud. Mis teha, pidin piirduma ainult vee katsumise ning rannas jalutamisega. Kuid ei kurda, ka see oli suurepärane. Ookeanibriis sasib juukseid, päike sirab palavalt, rahvas päevitab või mängib palli, muusika mänib – sellised ongi rannamõnud. Ka mina viskasin lõpuks jaki koti peale ja sahistasin särgiväel edasi. Tuul oli küll kergelt jahe, kuid päike kõrvetas nii usinalt, et jahe küll ei hakanud. Kohalik vetelpääste seiras ujujaid oma väikesest putkast. Lapsed ehitasid liivalosse. Kaks tipsi üritasid endast hüppavat pilti teha ookeani taustal. Ma ei tea kui hästi neil pildid õnnestusid, kuid nalja oli neil rohkem kui rubla eest. Rannalivvale oli kirjutatud ja joonistatud igasugu asju. Ma muudkui kõmpisin ja ei saanud peaaegu fotokat käest ära pannagi. Kõik oli nii lummav.
Varsti jõudsin järgmise kai juurde, mille keskel oli St Kilda kai kiosk, mis oli 2003 aastal maha põlenud, kuid oli nüüd uuesti üles ehitatud. Väga kena väike kohako, kuid hinnad olid seal ka nii kenad, et tegin sees väikese tiiru ja tulin kiiresti välja tagasi. Kai peal väga pikalt edasi minna ei saanud, kuid see-eest vaade Melbourne’i kesklinnale oli suurepärane. Lohelaudurid tegid oma trikke ja kimasid mööda vett edasi-tagasi. Ma pikemat aega jälgisin neid ja lahutasin meelt. Selle ajaga olid oma lemmikudki juba välja kujunenud. Lohelaudurite hordid olid võimsad. Natuke maad edasi oli laudurite keskus otse vee ääres. Seal sai sõitmist nii õppida kui praktiseerida. Kõndisin mööda kallast edasi. Vahepeal sattus ette postament, mis rääkis planeedist Uraan, mis on gaasiline planeet ja veereb ümber päikese, kuna ta ekvaator on 90 kraadi kreenis. Täitsa huvitav oli lugeda. Teiste planeetide postamendid olid ka mööda randa laiali, kuid mina neid rohkem ei leidnud. Vahepeal sattus ette auto, kus tipsid lasid sul pudelikorki mööda mingit seina alla kukutada ning mis värvi joogi pildi juures su kork välja kukkus, selle joogi sa endale said – tasuta muidugi. Minul kukkus roosa pildi juures, kuid kuna roosa jook oli neil otsa saanud, siis anti mulle lilla vitamiinijook. See oli täitsa hea maitsestatud vesi. Minu oma oli vist mustika ja mingi muu jama maitsega. Eks ta kindlasti puhas keemia oli, kuid selle kuumaga käras väga hästi.
Järsku olid aia peal metallist saapad ja riided. Jäin neid pildistama, kui äkki kuulsin, et keegi kilkab ookeani poolt. Mingi papi oli minu pildistamisest nii vaimustatud, et tahtis ise ka pildile jäädvustatud saada. Tõstis pöidlad ja poseeris mulle. Järjekordne lahe foto tehtud. Natukese aja pärast läksin ühest lahedast hotellist mööda. Neljanda korruse rõdul oli mingi kamp mehi, kes mulle midagi hõikasid ja kutsusid üles dringile. Ma lehvitasin neile, raputasin pead ja kõndisin edasi. Seejärel mõtlesin, et pean hakkama kesklinna poole suunduma ning olin sunnitud rannaga hüvasti jätma. Sellest polnud hullu midagi, sest ma sattusin sellisesse rannalähedasse rajooni, kus elasid arvatavasti jõukamad inimesed. Enamus maju olid vanad ja uhked, sellised nikerdatud rõdudega nagu siin kombeks on. Majade vahel oli hea tuulevaikne. Panin klapid pähe ja kuulasin päikese käes jalutades oma lemmikviise – mõnus! Vahepeal avastasin imelike marjadega puu, mida pole enne näinud. Suhu ei hakanud ma igaks juhuks mitte midagi toppima. Täna Shaun mulle just rääkis, et neil kasvavad siin „magic mushrooms“. Et nad olid neid korjanud ja söönud. Mina ei julge ikka igasugust jama oma hammaste vahelt läbi hekseldada.
Ei võtnud enam kaua aega, kui juba tuttavale tänavale jõudsin. See tähendas, et kesklinn on siit kiviga visata. Teeääres kasvas tammepuu, kus olid ilusad pisikesed tammetõrud küljes. Mõni asi on siin sama nagu Eestis. Vahepeal jäid mulle kaks paksu ette. Nad praktiliselt veeresid mööda teed. Kuna tegu oli arvatavasti paariga, siis nad üritasid mõne korra käest kinni hoida, kuid see ei õnnestunud neil kauem kui 10 sekundit, sest edasiliikumiseks oli tugevaid käehoope vaja ning käest kinni hoides takistasid nad lihtsalt oma liikumist. Siin Melbourne’i tänavatel metsikult palju pakse ei ole. Selliseid suurte kõhtudega ja voldilisi inimesi on küll liikvel, kuid nad on ikkagi tõsises vähemuses võrreldes sellega, mida ma Manchesteris, Inglismaal nägin. Seal praktiliselt pool elanikkonnast veeres mööda tänavaid. Ja kui sa oma jalgel ei suutnud enam veereda, siis tulid skuutrid abiks. Siin olen ka mõnda skuutrit näinud, kuid aegajalt on seal roolis lihtsalt vanad inimesed, kes ei jõua väga pikki maid kõmpida. Ükspäev nägin ma nii vana mutikest rooli taga kõdunemas, et ta vaevalt nägi üle rooli. Ma ei tea kuidas tal üldse veel sõita lastakse, sest kõrvaltänavast teele keeramine tal isegi eriti hästi ei õnnestunud, kuna kurvi võttes sõitis ta üle äärekivi. Jumal tänatud et ma sel hetkel teisel pool teed olin! Ei tahaks küll pensionäri alla jääda.
Pühapäeval tuli mu toakaaslane tuppa ja küsis mu käest, et nad kuulsid oma sõbraga mind enne Erlega rääkimas ja neid hakkas huvitama kust ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Ta ütles, et ta sõber just seda arvaski, kuna nad olid Perthis olles kahe Eesti tüdrukuga mingi aeg koos olnud ja keel tundus neile tuttav. Kuna ma eriline suhtleja ei ole, siis kasutasin juhust ja rääkisin neiuga pikemalt. Tuli välja, et tema nimi on Manuela ja ta sõber on Marco. Nad on Itaaliast ja tulid Austraaliasse seiklema ja lootsid tööl käia ja võibolla oma ärigi püsti panna, kuid ütlesid, et nad on juba mitu korda üritanud ja ei ole õnnestunud. Nende meelest pidid austraallased väga külmad inimesed olema, eriti veel lääneranniku linna Perthi inimesed. Mul jäi imestusest suu lahti, kuna minu meelest on siinsed inimesed ülimalt soojad ja lahked. Ta ütles et Melbourne’s on inimesed natuke teistsugused küll. Ju siis rahvaste virr-varr muudab ka iseloome. Ma ütlesin, et kui ta veel Eesti inimesi näeks! :D :D Oioi! Seejärel Manuela ütles, et nad lähevad ühte teise Packpackers hostelisse, et seal pidid esinejad olema ja tasuta grill. Ta kutsus mind ka kaasa. Kuna mul nagunii midagi targemat teha polnud, siis läksin rõõmuga kaasa. Jutu käigus tuli välja, et nad natuke aega tagasi olid just otsinud kedagi, kes läheks põhjapoole, kuid kuna nad kedagi ei leidnud, siis kaks päeva tagasi broneerisid piletid Adelaidesse ja bussireisi mööda idarannikut ja kõik muu ka, isegi tagasisõidupiletid on neil märtsi lõpuks olemas. Ja nüüd ilmusin välja mina tühja autoga, kes läheb just sinna kuhu nad tahtsid – vaat seda nimetan ma juba ebaõnneks! All saime kokku ta sõbraga – geinoormees Marco. Nad on minu toas olnud juba 2 päeva ja ma kohe esimesest pilgust sain aru, et siin midagi ei klapi. Geid on ikka hoopis teistsuguse iseloomuga inimesed. Kui me toas üksteist nägime, siis ta teretas koguaeg sellise maheda naiseliku häälega ja oli muidu ka selline rõõmurull :P Igastahes lahe inimene. Läksime koos teise hostelisse, seal juba kitarriga poiss laulis ja siseõu oli paksult rahvast täis. Pressisime ennast teiste vahele ja nautisime muusikat. Vahepeal käisime all ja tõime endale joogid. Nemad võtsid õlled ja mina kohaliku siidri. Ei kurda, täitsa hea maitsega oli. Allkorrusel pingil magas üks nunts koer, kellega koos me pilti tegime. Mõne aja pärast oli noormeeste vahetus ja siis teine tegelane tõmbas kitra ja laulis. Hääle ja stiili järgi oli täpselt nagu Damien Rice. Väga cool! Tühja kõhu peale mõjus siider üsna tugevalt. Manuela jõi veel paar õlut ära ja oli üsna purjus. Marco hoidis kainemat joont. Ta rääkis mulle, et oli ükspäev vaadanud kuidas ma magan, et jalad olid konksus olnud, aga ise täitsa sirgelt, et tema pidi täpselt samamoodi magama, hehe. Siis tuli välja, et tema on ka kalad nagu minagi. Sünnipäev on 25. veebruar. Manuela on kaljukits ja tema sünnipäev on 11. jaanuar – mina saan kaljukitsedega just väga hästi läbi! Allkorrusel pidas terve kamp pensionäre mingit pidu. Hiljen selgus, et kellegi oli täna 40. pulma-aastapäev! Neile pühendati üks laul. Selles hostelis olid ühed lahedaimad tuled, mida ma näinud olen – valgete kanistrite peale maalitud mustad lühtrid. Jätsid täitsa efektse mulje. Enamus inimesi, kes muusikat kuulama oli tulnud, olid hullu moodi ära tätoveeritud ja põhiliselt olid tätoveeringud hästi värvilised ja palju oli lilli – eriti meestel! Weird. Eestis püüavad mehed ikka karmi musta joont põhiliselt ajada, aga näe, siin on hoopis teistmoodi.
Kui muss lõppes, siis suundusime tagasi oma hostelisse, sest seal on 17-20:00 happy hour ning õlut ja veini jagatakse tasuta. Ma ei saa aru mis siin toimub – pidevalt jagatakse igasugust värki tasuta. Või noh, ju nad siis koorivad meie käes elamise pealt juba sellise hunniku pappi, et võivad paar tundi tasuta drinke jagada. Grill toimus ka, kuid ühe ilmatuma suure ja kuiva hamburgeri eest tahtsid nad $5 ehk 40 krooni. Mul küll mingit isu selle järele ei olnud. Ütlesin Manuelale, et ma tahan midagi normaalset süüa ja ma lähen linna peale. Ta ütles, et No Worries, et nemad on siin. Läksin jällegi oma lemmikusse Vietnami restorani, kus võtsin sedasama sööki, mida esimene kord võtsin. Söök oliloomulikult suurepärane nagu alati, kuid seekord immutasid nad kuuma sirduniteed liiga kaua, nii et see oli natukene kibe. Kuid polnud hullu midagi, jõin ilusasti ära.
Kui kõht täis, siis helistasin Erlele ja ütlesin, et ma polnud ikka veel Shauni käest küsinud, et kas ma saaks homme tema abile loota ja vaataks auto üle. Erle soovitas ka talle kohe helistada, sest mul oli plaanis lähipäevil juba Brisbane’i poole sõita. Nii tegingi, helistasin Shaunile. Ta oli täitsa nõus minu ja autoga homme tegelema. Küsisin, et kuna mu auto on Joshi sõbra Bob’i (Robert) juures, et kas ma äkki saaksin homme koos kõige oma staffiga sinna kolida ja et äkki oleks võimalik seal üks öö veeta. Shaun ütles, et Bob on ta kõrval ja et ma võin seda kohe küsida. Bob oli kõigega nõus :) Kuna mul oli kella kümneni hommikul aega ja alles siis visatakse mind hostelist välja, siis otsustasin mööda linna ringi kõmpida. Ei läinud kaua aega, kui mu telefon helises. Shaun ütles, et nad tulevad Bob’iga hoopis linna ja et kui ma tahan, siis võime hostelist läbi käia ja mu asjad kaasa võtta ning pärast Bob’i juurde minna, et siis pole vaja järgmine päev enam kolistada. Kuna ma ootasin ikka veel Westpac pangast oma kaarti ja tahtsin just hommikul kell 11 posti saabudes hostelis kohal olla, siis ütlesin, et nii kaua kuni nad siia tulevad, ma mõtlen selle ettepaneku üle järele. Kuna nende tulek võttis pea poolteist tundi, siis ma juba väsisin ära ringi kõmpimisest ja pildistamisest ära. Läksin istusin Flindersi jaama lähedale trepile ja tegelesin oma ühe siinse hobiga – inimeste jälgimisega. Oli suurepärane soe õhtu ja rahvas oli väljas. Iga nurga peal toimus midagi, kuskil keegi musitseeris, lapsed mängisid valgustatud mängumõõkadega. Kõik nautisid suurepärast õhtut.
Lõpuks läksin Flindersi jaama trepile istuma, sest teadsin kustkaudu Shaun ja Bob välja peavad tulema. Oma üllatuseks nägin, et minu naabruses istuvad needsamad näod, kellega esmaspäeval pargis koos istusime. Ma nendega juttu puhuma ei läinud, sest vaevalt mingid karvikud mind mäletasid, kõik olid täis ka siis veel. Natukese aja pärast ilmus välja kilkav Bob. Võtsin jalad alla ja liikusime jälle sama parginurga poole. Mingid teistsugused näod istusid seal seekord. Keegi õieti kedagi ei tundnud, kuid mõnega sai jutuotsa lahti küll. Shaun käis vahepeal bisnessi juttu ajamas, tahtis vist extasit osta. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas tal elu sees püsib. Mingi aja jutustasime eriti kolaka noormehega. Ma olin talle vaevalt õlani ja ta polnud mitte lihtsalt pikka, vaid ka suurt kasvu. Täielik gigant. Ise pidi olema 20-aastane. Uskumatu. Bob on muideks 18 ja Shaun 24. Kõik on nii noorukesed, ma tunnen ennast peaaegu nagu vanaema :D Mingi aja pärast otsustasime siis mu asjad hostelist ära tuua. Läksime sinna jala. Võttis ikka jupp aega, pool tundi vast. Imekiiresti panin oma kodinad kokku ja vihisesin alla, sest ainult 25 minutit oli viimase rongini aega. Receptionis ütleb mees, et ma pean oma linad ka voodist ära tooma (nii on siin check-outi tehes kombeks). Kui tagasi tuppa jõudsin, siis oli Marco just tuppa jõudnud. Ta küsis, et kus ma jooksen. Ütlesin, et sõbra juurde. Kallistasime ja soovisin just üles ärganud Manuelale kõike head ning tuhisesin teist korda liftiga alla. Seekord Shaun ja Bob juba ootasid mind, sest rongini oli vist veel 20 minutit aega. Kibekiire check-out ja imestunud töömees veel küsis, et miks nii imelikul ajal ennast välja kirjutan. Seletasin talle paari lausega ja läinud me olimegi. Tuhisesime mööda tänavaid nii kiiresti kui suutsime mu peaaegu 20-kilose kotiga, kuid paar minutit enne keskööd kohale jõudes nägime, et mitte ühtegi meile sobivat rongi enam ei läinud. Oli ju pühapäev. Otsustasime kõmpida ööbussi peatusesse. Bussi tulekuni oli veel pool tundi aega. Viskasime ennast tänavale sirakile. Hirmus sitahais käis üle pea! Me ei saanud aru kustkohast see tuleb. Lõpuks, kui peaaegu pool tundi oli möödas, siis Shaun võttis meie lähedalt maast ühe must prügikoti ja viskas selle hooga eemale. Selle asemel, et kott tervelt maanduks läks ta hoopis õhus puruks ja terve tänav oli hobusejunne täis. Nüüd tuli koos tuulehoogudega veel rämedam sõnnikuhais. Väga kodune tunne oli ausalt öeldes, sest see meenutas seda aega, kui meil veel lambad laudas olid. Kui olime tund aega oodanud bussi, mis pidi tulema poole tunni eest, siis Bob läks meie lähedal olevate noormeestega rääkima, et kuhu kanti nemad sõidavad, ei võiks koos takso võtta. Need olid täitsa nõus. Võtsime maksitakso, kuna meid oli 5 tükki. Sõidu ajal selgus, et need noormehed on Tšiilist. Nad töötavad ettekandjatena ning tulid just firma jõulupeolt. Neil on ka oma rokkbänd, 9 aastat mänginud juba. Ja pean mainima, et mõlemad nägid väga kompud välja ka. Tegin neist taksos pilti, kui nad magasid :D Ei saanud lihtsalt juhust kasutamata jätta.
Kui Bob’i juurde jõudsime, siis vaatasime veel Vin Dieseli filmi „Pitch black“. Mu meelest jura, kuid Shaunile jubedalt meeldib, ütles, et see pidi klassika olema :D Bob’il oli kapp üldse DVD’sid täis ja mulle meeldisid sealt vähemalt pooled. Meil on üsna sarnane filmialane maitse. Ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et tal oli minu jaoks maailma parim film – Snatch. Vaat see on legendaarne teos! Bob jäi ise praktiliselt filmi alguses juba magama, kuna ta oli täna tööl käinud, kuid me Shauniga vaatasime filmi lõpuni ja siis ma tõmbasin ennast Joshi ja Dallase voodisse kerra. Siin oli nii vaikne, et mul terve öö kõrvad vilistasid! Ja voodi ei ragisenud, vaid oli ütlemata pehme ja kahekohaline! Keegi ei kolistanud ega komberdanud ukse vahet. Kõik oli nii vaikne ja rahulik, ei ma ei saanud öö läbi normaalselt magada. Hommikul 10:30 ajasin ennast ülesse. Shaun oli juba ärkvel ja jõi hommikukohvi. Mingi aja pärast helistas ta automüüjale ja ütles, et aku on läbi. See lubas tagasi helistada, kuna tal oli hetkel väga kiire. Tunni möödudes ta ikka veel ei helistanud ning Shaun helistas uuesti. Siis ütles, et kolmveerand tunni pärast lähme minema ja ta tahab, et mina sõidaksin. Päris ei võtnud seest kergelt õõnsaks! Peale selle, et ma linnas pean sõitma, on see minu jaoks täiesti tundmatu linn ja pealegi pean ma sõitma inimesega, kelle ees minu sõiduoskused täielikult kahvatusid ning kirisna tordi peal pidin sõitma veel vasakul pool. Seda oli mu väikse aju jaoks hetkel natuke palju, kuid mul oli veel aega ennast koguda. Mingi aja pärast ilmus välja Shauni pärisisa. Kiilakas, habemega ja suur nagu kapp. Päris hirmuäratav nägi välja. Tegelikult polnud tal häda midagi. Kui Bob’i ema koju tuli, siis otsis ta kuurist juhtmed üles ja me saime mu auto käima. Istusin rooli ja ütlesin: „We are gonna die!“ Siis sõitsin välja ja Shaun jagas koguaeg juhtnööre kuhu ma sõitma pean. Shauni isa tuli meile oma autoga järgi. Alguses oli natuke hirmutav valel pool sõita ja ma mitu korda ütlesin, et ma pean vasakul pool sõitma, vasakul pool tuleb sõita, vasakul pool. Mingi aja pärast harjusin juba ära ja siis polnud enam viga midagi. Panime mussi mängima ja kimasime automüüja juurde. Seal vahetas Shaun autol aku ära ja jätsime ta isaga hüvasti. Auto läks käima nigu niuhti. Seejärel põrutasime kaubanduskeskusesse, kus oli üks autopood. Meil oli vaja õlileke kõrvaldada ja uus õli osta. Ostud tehtud, siis ajasime parklas asjad korda. Seejärel jäi Shaunile silma, et üks pidurituli ei põle. Läksime jälle poodi tagasi. Võtsime neli pirni ja läksime auto juurde tagasi. Shaun vahetas pirnid ära, ma panin auto käima – ikka tuli ei töötanud. Uuris pirnid veelkord üle ja selgus, et 24 voldi asemel oleks tulnud võtta 12 voldised pirnid. Mis siis ikka, jälle poodi tagasi. Saime oma pirnid kätte ja tule põlema. Parempoolne esituli ka ei põlenud. Siin pole õnneks kohustuslik päeval tuledega sõita, kuid tal õnnestus vähemalt täistuled põlema saada. Täitsa nutikas poiss! Vahepeal hakkas paduvihma sadama ja me jooksime keskusesse sisse. Kõhud olid ka tühjaks läinud, nii et läksime süüa otsima. Shaun võttis McDonaldsist kanaburgeri ma mina mingist India söögikohast järjekordse hunniku nuudleid. Natuke soolane oli, polnud ikka nii hea kui restos! Kõhud täis, siis ostsime mulle veel loto, millega võib võita $30 miljonit. 3. jaanuaril hakkan ma rikkaks! :D Parklas lasin ma Shaunil endast ühe ässava pildi teha koos oma esimese autoga. Uhke tunne :) Siis sõitsime koju tagasi. Ma olin juba nagu vana kala :P
Seekord olid nii Bob’i ema kui isa kodus. Mõlemad on 60ndates aastates endisaegsed hipid, aga väga lahedad vanad. Ema tegi süüa ja ma parkisin oma mao ääreni täis. Õhtupoole tuli isa minuga juttu ajama kui ma pakkisin. Tal oli pideval mingi klaas käes, nii et päris kaine ta ei olnud. Kuid ta nägi, et ma vaatan kaarti ja panen paika plaani kustkaudu sõitma hakata, siis ta otsustas mind aidata. Tõi veel oma kaardid välja ja tõmbas jutid ette, kustkaudu kõige otsem ja lihtsam on sõita. Kesklinnast ei tasu minna, sest siis peab mingit maksu maksma. Saime lõpuks pika arutamise peale tee paika. Siis küsis Bob’i ema, et kas mul on kõik asjad olemas. Temalt sain ma veel magamiskoti (kuna mu enda oma ilma hingepiinadeta ära varastati), padja ja lina. Sealhulgas palju-palju soovitusu kuidas olla, kus olla, mida teha, kuidas käituda. Ausalt öeldes hakkasin ma nüüd esimest korda kartma, et midagi võib päriselt ka juhtuda. Enne ma isegi ei osanud midagi karta, kuid mida rohkem sa teada saad, seda hullem on :D Karavanide parklas tasub ööbida, palju vett pean kaasa võtma, lisaõli ja sõitma peaks ma vähemalt kolm päeva, võibolla isegi neli, et ennast mitte ära tappa, sest ees on ikkagi 1700 kilomeetrit. Vaatame seda asja, lõbus saab kindlasti olema ... kui mul muidugu auto üles ei ütle sellises kohas, kus 300 kilomeetri ulatuses pole inimasustust. FUN!
23 December 2008
21 December 2008
19.12.2008 20:41 / Nomads Industry Hostel
I’M FUCKING PISSED RIGHT NOW!!! Palun vabandust koledate sõnade eest, kuid täpselt selline tunne mul praegu on, sest keegi kurat varastas mu magamiskoti ära! Seljakott oli koos magamiskoti ja veepudeliga ühes pisikeses ruumis, kus saab oma kotte hoida, kui sa oled ennast välja kirjutanud kell 10 hommikul. Kella kahest päeval saab jälle check-in’i teha, sest vahepeal tubasid koristatakse. Mul on kott seal korra ennem ka olnud, kuid siis polnud ühtegi lisa küljes. Seekord aga läksin kotile järgi ja avastasin, et kotisangade vahel mu magamiskotti enam pole ja veepudel on ka maas pikali. Magamiskotti ma koti külge ei sidunud, sest nöör oli natuke lühike, seepärast panin ta hoopis koti sangade vahele ja tõmbasin kõvasti kinni. Ju ta oli siis ikkagi koti küljest lahti tulnud kui teised oma kotte liigutasid ja siis keegi vaatas, et oi kui tore tasuta magamiskott ja võttis endale. Kurat küll!! Mul Perthi lennujaamas juba kadus magamiskott korra ära ja see saadeti sealt Melbourne’i lennujaama ja siis siia hostelisse ja ei esinenud mingeid probleeme, aga nüüd siin nina all kahmatakse see käest ära! Ma viimases lootuses kirjutasin kirja, et kes mu Freecamp magamiskoti ära võttis, et see toogu ta infoletti, et tal on omanik täiesti olemas. Kleepisin lifti seina külge. Ei tea, võibolla kellegi südametunnistus hakkab kriipima ...
Tänane päev algas ja kestis nii imetoredalt, kuid lõpuks oligi kõik juba liiga ilus, et tuli ikka üks tõrvatilk meepotti susata. Aaaarrrrggghhh!
Igastahes. Päev algas mul 9:00 kui hakkasin oma kodinaid kokku panema, et kott ära anda ja linna peale minna. Kuna Joshi sõber Shaun oli täna lubanud 10:30 linna tulla ja siis mulle helistada, et minna autosid vaatama, siis otsustasin enne kõhtu kinnitada, et pikale päevale vastu panna. Otsisin jälle ülesse „Vietnamese Grill Bar’i“, kus eile nuudleid söömas käisin. Oh seda üllatust, täna isegi üks inimene sõi kui ma sinna jõudsin. Seekord otsustasin krabinuudli supi kasuks koos tassi sooja sidruniteega. Toodi jälle üks ilmatuma suur ämber nina ette, kuid seekord see vaatepilt mind enam nii väga rööpast välja ei ajanudki. Supp oli loomulikult ütlemata hea. Supi sees olid mõned krabisõrad, millest sai liha välja lutsutada, njämm. Paar krevetikrussi oli ka, kuid põhiliselt olid tegijad ikkagi krabinuudlid. Need on natuke kõvemad kui tavalised jahunuudlid, aga ka palju parema maitsega. Soovitan proovida, kui kellelgi võimalus tekib. Aasia suppidel on kaasas üks lahe kulbi moodi lusikas. Ma alguses mõtlesin ka, et olen usin ja söön sellega, kuid sellega söömine ajas rohkem naerma, sest suhu praktiliselt toitu ei jõudnud, enamus kukkus lihtsalt kaussi tagasi ja pritsis kogu laua täis. Lõpuks andsin alla ja sõin euroopalikult metalse lusikaga. Jumal tänatud, et nad seda võimalust seal pakuvad, sest muidu oleks ma seal süües päris nälga jäänud. Seekord luristasin rahulikult ning sain kogu supi ilusasti söödud. Maksin arve ära ($11,80) ja jätsin ühe doltsi jotsi ka. Neil oli väga hea meel. Seekordsed teenindajad polnud nii hullud teismelised, kui eilsed olid. Mulle see Vietnami söögikas meeldib palju rohkem kui see eelmine milles käisin. Hindadel on siin küll 1-2 doltsi otsas võrreldes teise kohaga, kuid koht näeb palju viisakam välja ja teenindus on ka toredam. Aasia köök ruulib!
Kui olin kõhu täis parkinud, siis Shaun helistas pea pooletunnise hilinemisega, vabandas ja ütles, et tal oli eile raske õhtu olnud ja ta magas sisse, et käib kiirelt dushi alt läbi, sööb midagi ja siis kohe hakkab tulema. Kokkusaamispunktiks jäi Flindersi raudteejaam, see sama kustkaudu nad eelmine kord tulid. Ma olin sellega nõus, kuna see oli üks väheseid raudteejaamu mida üldse teadsin. Kindluse mõttes otsustasin kohale enne veel pigu peale visata. Raudteejaam nägi täpselt samasugune välja nagu mõned päevad tagasi. Kõmpisin natuke ringi kui järsku kuulsin jõle head muusikat. Sibasin edasi ja avastasin, et tee ääres esineb täismõõdus ansambel. Nimeks oli neil „The Wishing Well“ ja mängisid nad sellist iiripärast soft-rokki. Minu meelest olid nad suurepärased! Võtsin endale posti najale seisukoha ja nautisin nende esitust umbes 20 minutit. Bändis oli kaks kitarristi, kes mõlemad ka laulsid, üks trummar ning kaks viiulimängijat. Mehest viiuldaja oli eriline fanaatik ja ta tiristas pausi ajal väga lahedaid viise. Ma muudkui pildistasin ja filmisin. Bändiliikmed juba naersid :P Enamjaolt kõndis rahvas kiirelt mööda ja ei pööranud toimuvale tähelepanu, kuid samas paljud pildistasid ja filmisid ning jäid mõneks ajaks kuulama. Minul oli igatahes väga lõbus.
Kuna mu fotoka aku hakkas järjekordselt tühjaks saama, siis otsustasin vahelduseks minna teisele poole teed päikese kätte trepi peale lesima. Bänd tegi ka just väikese puhkepausi. Siblisin üle sebra kui järsku kuulsin selja taga ühte naist ütlemas: „Look how cute – free hugs!“ Ma pöörasin nende poole, et aru saada millest nad räägivad. Seejärel ilmus silme ette ammune armas video YouTube’st, kus üks Austraalia noormees tänaval tasuta kallistusi jagas. Praegu oli tegu küll tagasihoidliku neiuga, kes seisis vaikselt keset väljakut ning hoidis käes silti „Free hugs“. Läksin joonelt tema juurde ning ütlesin: „I need a hug!“ Siis ta mind kallistaski hästi-hästi tugevasti ja soojalt. Tuju läks veel jupp maad paremaks. Istusin naerul näoga trepi peale päikese kätte. Kõik oli kohe kuidagi suurepärane! Kuna mul aega oli nagu muda, siis jälgisin, mida inimesed ümberringi teevad. Üks noor poiss viskas oma seljakoti ühe seina äärde mana ning hakkas jalgadega tennisepalli taguma. Ta oli täitsa osav! See oli sama nagu see riisikoti toksimine ühelt jalalt teisele (oli vist riisikott), kuid tema pall veel põrkas, mis tegi asja tükk maad keerulisemaks. Vahepeal ta viskas palli omale kaela peale ja siis sealt hooga õhku ja ise tegi samal ajal pöörde. Põnev oli jälgida. Tema lähedal oli „Free hugs“ tüdruk, keda inimesed aegajalt kallistamas käisid. Vahepeal käisid emad oma lastega tema juures ja lapsed said ka kalli-kalli. Nii südantsoojendav oli seda vaadata. Mulle läksid need „Free hugs“ videod nii hinge kui neid YouTube’st vaatasin, et vahepeal mõtlesin, et teeks Eestis ka midagi sellist, kuid natuke videosid vaadates nägin, et Eestis on neid aktsioone juba korraldatud. Üks oli lausa Tartu maanteel Keskturu juures tehtud :P Nii et minu kallistamised jäid siis Eestis ära.
Mingi aja oli bänd teisel pool teed jälle mänginud. Otsustasin ka lähemalt kaema minna. Kuid kui sinna jõudsin, siis nad just tänasid kõiki ning hakkasid oma pille kotti panema. Mul oli nii kahju, kuid midagi muud teha ka ei saanud, kui läksin ja viskasin neile $2 kitarrikasti. Seejärel helistasin Shaunile ja küsisin, et kaugel ta on. Ütles et jõuab 3-4 minuti pärast kohale. Ma ütlesin, et ootan teda Päästearmee pasunatüdrukute kõrval raudteejaama trepil. Seejärel oli mul jälle aega vaadata, mis veidrikud siinpool teed ringi liiguvad. Kaks punapäist noormeest seisid otse ristmiku ääres ja üks neist kõlkus piirde peal, selg vastu posti ning rääkis telefoniga. Ülejäänud olid tavalised tööinimesed kes ringi jooksid.
Varsti jõudis kohale Shaun, kes oli näost üsna kandiline – kohe aru saada, et raske öö seljataga. Kallistasime, nagu kõigil soojamaainimestel kombeks on. Seepeale ta ütles, et lähme käime kuskilt poest läbi, et tal on ühte napsu vaja. Käisime sealt kõrvalt alkokast läbi ja ta võttis endale kaks väikest pudelit Jack Danielsi. Seejärel küsisin, et kas ta mulle ühe teene teeks, et ma tahaks hirmsasti koos „Free hugs“ tüdrukuga pilti teha, et kas ta oleks nõus klõpsima. Ta oli meelsasti nõus. Läksime ja tegime mälestusväärse pildi ära. Nüüd oli mu hing täiesti rahul.
Seejärel läksime rongi peale. Shaun aitas mulle esimese ja teise tsooni ühistranspordi pileti osta. Maksab see $10,10 ja kehtib päev otsa. Rongiga sõitsime vist pool tundi äärelinna poole. Sel ajal saime Shauniga natuke lähemalt tuttavaks ja mulisesime. Punkarid meeldivad mulle sellepärast, et neil on väga avar silmaring, Shaun oli järjekordne tõestusmaterjal. Rääkida võib ükskõik mis teemal. Kuigi jah, aktsent on neil ikka päris hirmus, sest pidevalt pean üle küsima mis ta ütles, hehe. Muidu ta on ikka täielik punk, pikk pats oli rätiku all sabasse pandud ja vana kulunud nahktagi ning katkised teksad käivad kindlasti asja juurde. Muu hulgas ütles ta, et ei oska mitte ühtegi keelt perfektselt rääkida. Koolis oli ta õppinud prantsuse ja indoneesia keeli, kuid nendest ei mäleta ta praktiliselt mitte midagi ja ingliskeel on tal ka üks suur släng ainult. Ka seda tunnistas, et ta oli enne pätt ja varas olnud. Seepärast ta autosid üsna hästi tunnebki, et oli enne autosid varastanud. No vaat kui õige inimese otsa ma siis sattusin!
Kõigepealt käisime läbi kuskilt ametiasutusest, kuhu ta mingid paberid viis, et ikka töötu abiraha saada. Siis läksime minu soovil jala „Car city’sse“. Teepeal rääkis ta mulle Austraalia liiklusest ning seletas osasid märke. Ütles, et Austraalia või siis isegi äkki ainult Melbourne on ainuke koht maailmas kus tehakse „hook turn’i“ ehk siis konksu pööret. Ma olen seda kesklinnas juba sadu kordi näinud, et kui sõidad vasakul pool ääres (tuletan meelde, et siin on vasakpoolne liiklus) ja tahad paremale pöörata, siis pead seisma jääma kõige vasakul pool ääres risti vasakul ootavate autode ees ja kui valgusfoor roheliseks läheb, siis lastakse nendel keerajatel oma pööre lõpetada ning alles siis hakkavad otsesuunas sõitjad liikuma. Ma harjusin sellise sõidustiiliga juba paari esimese päevaga ära, nii et loodetavasti probleeme ei teki. Kui all-linna vaated nauditud ning märgid seletatud, siis jõudsimegi Autolinna. See oli tohutu maalapp, mille peale oli kogunenud palju erinevaid automüüjaid. Autosid oli hektariteviisi. Hinnad ajasid hirmu nahka, sest kõige odavam hind, mida me nägime, oli $3990, kuid mina tahtsin maksimaalselt $2000 maksta. Lõpuks silkas üks onu putkast välja ja küsis, et kas ta meid kuidagi aidata ei saa. Kui me olime teada andnud mis hinnaklassis autot me otsime, siis ta mõtles natuke, kratsis kukalt ja ütles, et nii odavaid autosid tal kahjuks ei ole. Siis mõtles veel natuke ja ütles, et tegelikult ... on tal üks Volvo, mis seisab ei tea kus ja mida nad on vahetusautona kasutanud. Olime nõus seda vaatama minema.
Kui lõpuks Autolinna teise otsa olime kõndinud, siis ilmus me silme ette valge iidne kandiline Volvo, mis on minu meelest läbi aegade üks koledamaid autosid. Minu õnnetuseks automüüja just seda autot oligi mõelnud. Väristasin õudusest õlgu, kuid viisakusest päris nina kirtsutama ei hakanud. Ta tegi ukse lahti ja tutvustas autot natuke. Tegu oli Volvo 740’e 1986. Aasta mudeliga. Kui ta tahtis autot käivitada, siis see tal ei õnnestunud. Ütles, et läheb toob kohe akulaadija (või mis iganes vidin see on, mille aku külge paned käppadega, et auto käima saaks). Nii kaua kui ta ära oli, siis Shaun käis võsas põiel ja siis vaatasime autot lähemalt. Eks ta natuke logu oli, sest pardatšokil polnud katet peal (kuigi see oli istme taga olemas ja saab tahtmise korral õigesse kohta liimida) ja pardatšoki all mingi plaat lipendas, raadio oli originaal ja tal oli nupp puudu, kuid see-eest oli kassetimängija!! Totaalne retro! Põrand oli ka natuke prahti täis ja tagumise istme jalgade all oli väike ookean, kuna aknal oli pisike pragu sees ja öösel oli vihma sadanud. Kuid istmed olid täiesti terved ja sees oli kõik SININE! See mulle meeldis. Kui onkel tagasi tuli, siis nad mõtlesid Shauniga koos välja kuidas akulaadija tööle saab ning saigi auto käima. Siis viis onkel meid proovisõidule. Ooooo, milline meeldivalt ujuv-sujuv tunne! Auto tundus olevat samasugune „laevuke“, kui see „Crown“, mille me Marioga Tartust ära tõime. Sõita selles oli tõsiselt mugav ja pehme. Kui alguses gaasi annad, siis on kerge traktori hääl, kuid suurematel pööretel on kõik tip-top. „Ujusime“ natuke ringi ning suundusime siis parklasse tagasi. Autol olid põhiliselt ainult iluvead, mille kohapealt saab silma kinni pigistada. Ainuke tõsisem viga oli selles, et natuke õli pidi lekkima, et õlitaset tuleb jälgida. Shaun ütles, et selle annab vast ära parandada. Ma ei oska selle kohapealt midagi tarka öelda, kui et ma pean sellest temaga veel pikemalt rääkima. Kui auto oli imetletud ning sõit tehtud, siis läksime sisse ja onkel käis oma ülemuse käest küsimas, mis hinda nad meilt küsivad. Siis kutsus meid enda juurde ning kirjutas paberile $1600 ja ütles, et aastase kindlustuse saab veel pealekauba. Mul oli täitsa vobaaa! Nii soodsat hinda ma ei lootnudki näha. Shaun küsis ka veel mõned targad küsimused ning siis lõime käed. Onu kritseldas kohe automüügi ja kindlustuse paberid valmis ning sellest hetkest sai minust AUTOOMANIK! Oli täitsa uhke tunne. Surusime käppa ning ta luges veel sõnad peale, et õlitaset tuleb jälgida ja siis läksime auto poole. Mul võttis kerge hirmujudina üle selja, kui mõtlesin, et pean nüüd sõitma hakkama. Küsisin Shauni käest, et kas ta ei tahaks esimene kord ise sõita. Ta ütles, et ta on õppija, ning põhimõtteliselt võib sõita küll, kui keegi lubadega inimene kõrval istub. Jumal tänatud! Ma läksin kohe rahumeeli kõrvalistmele – see on siis vasakule poole – istuma. Rihmutasime ennast ära ja kui Shaun süüdet keeras, siis ei juhtunud absoluutselt mitte midagi. Ta kutsus onkli välja ja see tuli jälle oma akulaadijaga. Ütles, et seda autot pole ammu kasutatud ja seepärast on aku tühi ja oleks hea kui me taga natuke ringi sõidaksime, et aku laadida saaks. Ülemus tuli ka välja ja näitas kus-mis kapoti all on. Kuna auto käis sel ajal kui ta näpuga kuhugi just näitas, siis sai ta mingi tiivikuga litaki vastu näppe. Vandus natuke aega ja siis me istusime autosse. Shaun veel tükk aega naeris, et kuidas tal tuli üldse pähe oma näppe käiva auto mootori vahele toppida, et seal on veel suurelt kirjutatud, et ära näpi!
Sõita oskas Shaun väga hästi, sest ta pidi juba ammusest ajast ilma lubadeta sõitma. Minu õnn jällegi. Sõitsime Bob’i juurde. Bob elab koos Joshiga ühes majas. Ta lubas meil auto oma maja ette parkida. Tiirutasime eramajade vahel tükk aega, enne kui õigesse kohta jõudsime. Shaunil oli loomulikult nende maja võti olemas. Marssisime sisse. Shaun läks Bobi üles ajama ja mina silitasin nii kaua nende pisikest koera. Ma olin Joshi majanaabrist Bob’ist juba ammu kuulnud ja silme ees oli pilt kiilakast õllekõhuga vanamehest, sest Bob’i nimi just sellise pildi silme ette manab. Kuid oh minu imestust, kui teisest toast tuli unise näoga õbluke vaevalt kahekümnene poisiklutt mind kallistama. Meeldiv üllatus :) Läksime välja ja ta vaatas auto üle. Oli ka väga rahul, et nii odavalt olimeselle saanud. Ütles, et ainult aastane kindlustus pidi juba $600 maksma. Lõppkokkuvõttes olime kõik rahul, sest automüüjal oli kindlasti vaja oma kvooti täita. Andsime ühe võtme ja signalisatsioonipuldi Bob’ile, et äkki tal on vaja autot liigutada mingi aeg. Kauemaks me sinna ei jäänudki, sest Shaun pidi oma missisega kokku saama.
Tõttasime majade vahelt bussipeatusesse. Seal istusid kaks mormoonipoissi. Ma arvan, et Shaun nägi küllalt hirmuäratav välja, et nad meid tülitama ei hakanud, hehe. Rongi peal saime veel natuke juttu puhuda, kui tuligi juba Shauni peatus. Tänasin teda abi eest ja kallistasime ja läinud ta oligi. Ise sõitsin jälle lõpp-peatusesse, ehk kesklinna. Kuna ma olin nüüd autoomanik, siis oli mul liiklemiseks atlast vaja. Erle soovitas küll Tomtom’i, kuid kuna auto on nii retro, siis sinna sobib ainult atlas! Leidsingi lõpuks ühe raamatupoe, kus oli igasuguseid kaarte ja raamatuid Austraalia vaatamisväärsetest kohtadest. Ma leidsin endale lõpuks üle-Austraalialise atlaseraamatu ja ostsin selle kohe ära, maksis £39. Kõmpisin hostelisse ja seda masendavat vahejuhtumit te juba selle jutu alguses lugesite.
Täna ma olen jälle uues 8-voodilises toas. Pole viga, see on veel kõige viisakam nendest kolmest toast kus ma olnud olen. Toas on 2 aasia poissi, 2 aasia tüdrukut ning vist Hispaania poiss ja tüdruk. Kõik tunduvad rahulikud ja viisakad, kuna on reede õhtu 00:15 ja peale tüdrukute kõik juba magavad. Ei saagi neid rohkem oma klõbistamisega piinata, nii et aitab tänaseks. Over and out.
Tänane päev algas ja kestis nii imetoredalt, kuid lõpuks oligi kõik juba liiga ilus, et tuli ikka üks tõrvatilk meepotti susata. Aaaarrrrggghhh!
Igastahes. Päev algas mul 9:00 kui hakkasin oma kodinaid kokku panema, et kott ära anda ja linna peale minna. Kuna Joshi sõber Shaun oli täna lubanud 10:30 linna tulla ja siis mulle helistada, et minna autosid vaatama, siis otsustasin enne kõhtu kinnitada, et pikale päevale vastu panna. Otsisin jälle ülesse „Vietnamese Grill Bar’i“, kus eile nuudleid söömas käisin. Oh seda üllatust, täna isegi üks inimene sõi kui ma sinna jõudsin. Seekord otsustasin krabinuudli supi kasuks koos tassi sooja sidruniteega. Toodi jälle üks ilmatuma suur ämber nina ette, kuid seekord see vaatepilt mind enam nii väga rööpast välja ei ajanudki. Supp oli loomulikult ütlemata hea. Supi sees olid mõned krabisõrad, millest sai liha välja lutsutada, njämm. Paar krevetikrussi oli ka, kuid põhiliselt olid tegijad ikkagi krabinuudlid. Need on natuke kõvemad kui tavalised jahunuudlid, aga ka palju parema maitsega. Soovitan proovida, kui kellelgi võimalus tekib. Aasia suppidel on kaasas üks lahe kulbi moodi lusikas. Ma alguses mõtlesin ka, et olen usin ja söön sellega, kuid sellega söömine ajas rohkem naerma, sest suhu praktiliselt toitu ei jõudnud, enamus kukkus lihtsalt kaussi tagasi ja pritsis kogu laua täis. Lõpuks andsin alla ja sõin euroopalikult metalse lusikaga. Jumal tänatud, et nad seda võimalust seal pakuvad, sest muidu oleks ma seal süües päris nälga jäänud. Seekord luristasin rahulikult ning sain kogu supi ilusasti söödud. Maksin arve ära ($11,80) ja jätsin ühe doltsi jotsi ka. Neil oli väga hea meel. Seekordsed teenindajad polnud nii hullud teismelised, kui eilsed olid. Mulle see Vietnami söögikas meeldib palju rohkem kui see eelmine milles käisin. Hindadel on siin küll 1-2 doltsi otsas võrreldes teise kohaga, kuid koht näeb palju viisakam välja ja teenindus on ka toredam. Aasia köök ruulib!
Kui olin kõhu täis parkinud, siis Shaun helistas pea pooletunnise hilinemisega, vabandas ja ütles, et tal oli eile raske õhtu olnud ja ta magas sisse, et käib kiirelt dushi alt läbi, sööb midagi ja siis kohe hakkab tulema. Kokkusaamispunktiks jäi Flindersi raudteejaam, see sama kustkaudu nad eelmine kord tulid. Ma olin sellega nõus, kuna see oli üks väheseid raudteejaamu mida üldse teadsin. Kindluse mõttes otsustasin kohale enne veel pigu peale visata. Raudteejaam nägi täpselt samasugune välja nagu mõned päevad tagasi. Kõmpisin natuke ringi kui järsku kuulsin jõle head muusikat. Sibasin edasi ja avastasin, et tee ääres esineb täismõõdus ansambel. Nimeks oli neil „The Wishing Well“ ja mängisid nad sellist iiripärast soft-rokki. Minu meelest olid nad suurepärased! Võtsin endale posti najale seisukoha ja nautisin nende esitust umbes 20 minutit. Bändis oli kaks kitarristi, kes mõlemad ka laulsid, üks trummar ning kaks viiulimängijat. Mehest viiuldaja oli eriline fanaatik ja ta tiristas pausi ajal väga lahedaid viise. Ma muudkui pildistasin ja filmisin. Bändiliikmed juba naersid :P Enamjaolt kõndis rahvas kiirelt mööda ja ei pööranud toimuvale tähelepanu, kuid samas paljud pildistasid ja filmisid ning jäid mõneks ajaks kuulama. Minul oli igatahes väga lõbus.
Kuna mu fotoka aku hakkas järjekordselt tühjaks saama, siis otsustasin vahelduseks minna teisele poole teed päikese kätte trepi peale lesima. Bänd tegi ka just väikese puhkepausi. Siblisin üle sebra kui järsku kuulsin selja taga ühte naist ütlemas: „Look how cute – free hugs!“ Ma pöörasin nende poole, et aru saada millest nad räägivad. Seejärel ilmus silme ette ammune armas video YouTube’st, kus üks Austraalia noormees tänaval tasuta kallistusi jagas. Praegu oli tegu küll tagasihoidliku neiuga, kes seisis vaikselt keset väljakut ning hoidis käes silti „Free hugs“. Läksin joonelt tema juurde ning ütlesin: „I need a hug!“ Siis ta mind kallistaski hästi-hästi tugevasti ja soojalt. Tuju läks veel jupp maad paremaks. Istusin naerul näoga trepi peale päikese kätte. Kõik oli kohe kuidagi suurepärane! Kuna mul aega oli nagu muda, siis jälgisin, mida inimesed ümberringi teevad. Üks noor poiss viskas oma seljakoti ühe seina äärde mana ning hakkas jalgadega tennisepalli taguma. Ta oli täitsa osav! See oli sama nagu see riisikoti toksimine ühelt jalalt teisele (oli vist riisikott), kuid tema pall veel põrkas, mis tegi asja tükk maad keerulisemaks. Vahepeal ta viskas palli omale kaela peale ja siis sealt hooga õhku ja ise tegi samal ajal pöörde. Põnev oli jälgida. Tema lähedal oli „Free hugs“ tüdruk, keda inimesed aegajalt kallistamas käisid. Vahepeal käisid emad oma lastega tema juures ja lapsed said ka kalli-kalli. Nii südantsoojendav oli seda vaadata. Mulle läksid need „Free hugs“ videod nii hinge kui neid YouTube’st vaatasin, et vahepeal mõtlesin, et teeks Eestis ka midagi sellist, kuid natuke videosid vaadates nägin, et Eestis on neid aktsioone juba korraldatud. Üks oli lausa Tartu maanteel Keskturu juures tehtud :P Nii et minu kallistamised jäid siis Eestis ära.
Mingi aja oli bänd teisel pool teed jälle mänginud. Otsustasin ka lähemalt kaema minna. Kuid kui sinna jõudsin, siis nad just tänasid kõiki ning hakkasid oma pille kotti panema. Mul oli nii kahju, kuid midagi muud teha ka ei saanud, kui läksin ja viskasin neile $2 kitarrikasti. Seejärel helistasin Shaunile ja küsisin, et kaugel ta on. Ütles et jõuab 3-4 minuti pärast kohale. Ma ütlesin, et ootan teda Päästearmee pasunatüdrukute kõrval raudteejaama trepil. Seejärel oli mul jälle aega vaadata, mis veidrikud siinpool teed ringi liiguvad. Kaks punapäist noormeest seisid otse ristmiku ääres ja üks neist kõlkus piirde peal, selg vastu posti ning rääkis telefoniga. Ülejäänud olid tavalised tööinimesed kes ringi jooksid.
Varsti jõudis kohale Shaun, kes oli näost üsna kandiline – kohe aru saada, et raske öö seljataga. Kallistasime, nagu kõigil soojamaainimestel kombeks on. Seepeale ta ütles, et lähme käime kuskilt poest läbi, et tal on ühte napsu vaja. Käisime sealt kõrvalt alkokast läbi ja ta võttis endale kaks väikest pudelit Jack Danielsi. Seejärel küsisin, et kas ta mulle ühe teene teeks, et ma tahaks hirmsasti koos „Free hugs“ tüdrukuga pilti teha, et kas ta oleks nõus klõpsima. Ta oli meelsasti nõus. Läksime ja tegime mälestusväärse pildi ära. Nüüd oli mu hing täiesti rahul.
Seejärel läksime rongi peale. Shaun aitas mulle esimese ja teise tsooni ühistranspordi pileti osta. Maksab see $10,10 ja kehtib päev otsa. Rongiga sõitsime vist pool tundi äärelinna poole. Sel ajal saime Shauniga natuke lähemalt tuttavaks ja mulisesime. Punkarid meeldivad mulle sellepärast, et neil on väga avar silmaring, Shaun oli järjekordne tõestusmaterjal. Rääkida võib ükskõik mis teemal. Kuigi jah, aktsent on neil ikka päris hirmus, sest pidevalt pean üle küsima mis ta ütles, hehe. Muidu ta on ikka täielik punk, pikk pats oli rätiku all sabasse pandud ja vana kulunud nahktagi ning katkised teksad käivad kindlasti asja juurde. Muu hulgas ütles ta, et ei oska mitte ühtegi keelt perfektselt rääkida. Koolis oli ta õppinud prantsuse ja indoneesia keeli, kuid nendest ei mäleta ta praktiliselt mitte midagi ja ingliskeel on tal ka üks suur släng ainult. Ka seda tunnistas, et ta oli enne pätt ja varas olnud. Seepärast ta autosid üsna hästi tunnebki, et oli enne autosid varastanud. No vaat kui õige inimese otsa ma siis sattusin!
Kõigepealt käisime läbi kuskilt ametiasutusest, kuhu ta mingid paberid viis, et ikka töötu abiraha saada. Siis läksime minu soovil jala „Car city’sse“. Teepeal rääkis ta mulle Austraalia liiklusest ning seletas osasid märke. Ütles, et Austraalia või siis isegi äkki ainult Melbourne on ainuke koht maailmas kus tehakse „hook turn’i“ ehk siis konksu pööret. Ma olen seda kesklinnas juba sadu kordi näinud, et kui sõidad vasakul pool ääres (tuletan meelde, et siin on vasakpoolne liiklus) ja tahad paremale pöörata, siis pead seisma jääma kõige vasakul pool ääres risti vasakul ootavate autode ees ja kui valgusfoor roheliseks läheb, siis lastakse nendel keerajatel oma pööre lõpetada ning alles siis hakkavad otsesuunas sõitjad liikuma. Ma harjusin sellise sõidustiiliga juba paari esimese päevaga ära, nii et loodetavasti probleeme ei teki. Kui all-linna vaated nauditud ning märgid seletatud, siis jõudsimegi Autolinna. See oli tohutu maalapp, mille peale oli kogunenud palju erinevaid automüüjaid. Autosid oli hektariteviisi. Hinnad ajasid hirmu nahka, sest kõige odavam hind, mida me nägime, oli $3990, kuid mina tahtsin maksimaalselt $2000 maksta. Lõpuks silkas üks onu putkast välja ja küsis, et kas ta meid kuidagi aidata ei saa. Kui me olime teada andnud mis hinnaklassis autot me otsime, siis ta mõtles natuke, kratsis kukalt ja ütles, et nii odavaid autosid tal kahjuks ei ole. Siis mõtles veel natuke ja ütles, et tegelikult ... on tal üks Volvo, mis seisab ei tea kus ja mida nad on vahetusautona kasutanud. Olime nõus seda vaatama minema.
Kui lõpuks Autolinna teise otsa olime kõndinud, siis ilmus me silme ette valge iidne kandiline Volvo, mis on minu meelest läbi aegade üks koledamaid autosid. Minu õnnetuseks automüüja just seda autot oligi mõelnud. Väristasin õudusest õlgu, kuid viisakusest päris nina kirtsutama ei hakanud. Ta tegi ukse lahti ja tutvustas autot natuke. Tegu oli Volvo 740’e 1986. Aasta mudeliga. Kui ta tahtis autot käivitada, siis see tal ei õnnestunud. Ütles, et läheb toob kohe akulaadija (või mis iganes vidin see on, mille aku külge paned käppadega, et auto käima saaks). Nii kaua kui ta ära oli, siis Shaun käis võsas põiel ja siis vaatasime autot lähemalt. Eks ta natuke logu oli, sest pardatšokil polnud katet peal (kuigi see oli istme taga olemas ja saab tahtmise korral õigesse kohta liimida) ja pardatšoki all mingi plaat lipendas, raadio oli originaal ja tal oli nupp puudu, kuid see-eest oli kassetimängija!! Totaalne retro! Põrand oli ka natuke prahti täis ja tagumise istme jalgade all oli väike ookean, kuna aknal oli pisike pragu sees ja öösel oli vihma sadanud. Kuid istmed olid täiesti terved ja sees oli kõik SININE! See mulle meeldis. Kui onkel tagasi tuli, siis nad mõtlesid Shauniga koos välja kuidas akulaadija tööle saab ning saigi auto käima. Siis viis onkel meid proovisõidule. Ooooo, milline meeldivalt ujuv-sujuv tunne! Auto tundus olevat samasugune „laevuke“, kui see „Crown“, mille me Marioga Tartust ära tõime. Sõita selles oli tõsiselt mugav ja pehme. Kui alguses gaasi annad, siis on kerge traktori hääl, kuid suurematel pööretel on kõik tip-top. „Ujusime“ natuke ringi ning suundusime siis parklasse tagasi. Autol olid põhiliselt ainult iluvead, mille kohapealt saab silma kinni pigistada. Ainuke tõsisem viga oli selles, et natuke õli pidi lekkima, et õlitaset tuleb jälgida. Shaun ütles, et selle annab vast ära parandada. Ma ei oska selle kohapealt midagi tarka öelda, kui et ma pean sellest temaga veel pikemalt rääkima. Kui auto oli imetletud ning sõit tehtud, siis läksime sisse ja onkel käis oma ülemuse käest küsimas, mis hinda nad meilt küsivad. Siis kutsus meid enda juurde ning kirjutas paberile $1600 ja ütles, et aastase kindlustuse saab veel pealekauba. Mul oli täitsa vobaaa! Nii soodsat hinda ma ei lootnudki näha. Shaun küsis ka veel mõned targad küsimused ning siis lõime käed. Onu kritseldas kohe automüügi ja kindlustuse paberid valmis ning sellest hetkest sai minust AUTOOMANIK! Oli täitsa uhke tunne. Surusime käppa ning ta luges veel sõnad peale, et õlitaset tuleb jälgida ja siis läksime auto poole. Mul võttis kerge hirmujudina üle selja, kui mõtlesin, et pean nüüd sõitma hakkama. Küsisin Shauni käest, et kas ta ei tahaks esimene kord ise sõita. Ta ütles, et ta on õppija, ning põhimõtteliselt võib sõita küll, kui keegi lubadega inimene kõrval istub. Jumal tänatud! Ma läksin kohe rahumeeli kõrvalistmele – see on siis vasakule poole – istuma. Rihmutasime ennast ära ja kui Shaun süüdet keeras, siis ei juhtunud absoluutselt mitte midagi. Ta kutsus onkli välja ja see tuli jälle oma akulaadijaga. Ütles, et seda autot pole ammu kasutatud ja seepärast on aku tühi ja oleks hea kui me taga natuke ringi sõidaksime, et aku laadida saaks. Ülemus tuli ka välja ja näitas kus-mis kapoti all on. Kuna auto käis sel ajal kui ta näpuga kuhugi just näitas, siis sai ta mingi tiivikuga litaki vastu näppe. Vandus natuke aega ja siis me istusime autosse. Shaun veel tükk aega naeris, et kuidas tal tuli üldse pähe oma näppe käiva auto mootori vahele toppida, et seal on veel suurelt kirjutatud, et ära näpi!
Sõita oskas Shaun väga hästi, sest ta pidi juba ammusest ajast ilma lubadeta sõitma. Minu õnn jällegi. Sõitsime Bob’i juurde. Bob elab koos Joshiga ühes majas. Ta lubas meil auto oma maja ette parkida. Tiirutasime eramajade vahel tükk aega, enne kui õigesse kohta jõudsime. Shaunil oli loomulikult nende maja võti olemas. Marssisime sisse. Shaun läks Bobi üles ajama ja mina silitasin nii kaua nende pisikest koera. Ma olin Joshi majanaabrist Bob’ist juba ammu kuulnud ja silme ees oli pilt kiilakast õllekõhuga vanamehest, sest Bob’i nimi just sellise pildi silme ette manab. Kuid oh minu imestust, kui teisest toast tuli unise näoga õbluke vaevalt kahekümnene poisiklutt mind kallistama. Meeldiv üllatus :) Läksime välja ja ta vaatas auto üle. Oli ka väga rahul, et nii odavalt olimeselle saanud. Ütles, et ainult aastane kindlustus pidi juba $600 maksma. Lõppkokkuvõttes olime kõik rahul, sest automüüjal oli kindlasti vaja oma kvooti täita. Andsime ühe võtme ja signalisatsioonipuldi Bob’ile, et äkki tal on vaja autot liigutada mingi aeg. Kauemaks me sinna ei jäänudki, sest Shaun pidi oma missisega kokku saama.
Tõttasime majade vahelt bussipeatusesse. Seal istusid kaks mormoonipoissi. Ma arvan, et Shaun nägi küllalt hirmuäratav välja, et nad meid tülitama ei hakanud, hehe. Rongi peal saime veel natuke juttu puhuda, kui tuligi juba Shauni peatus. Tänasin teda abi eest ja kallistasime ja läinud ta oligi. Ise sõitsin jälle lõpp-peatusesse, ehk kesklinna. Kuna ma olin nüüd autoomanik, siis oli mul liiklemiseks atlast vaja. Erle soovitas küll Tomtom’i, kuid kuna auto on nii retro, siis sinna sobib ainult atlas! Leidsingi lõpuks ühe raamatupoe, kus oli igasuguseid kaarte ja raamatuid Austraalia vaatamisväärsetest kohtadest. Ma leidsin endale lõpuks üle-Austraalialise atlaseraamatu ja ostsin selle kohe ära, maksis £39. Kõmpisin hostelisse ja seda masendavat vahejuhtumit te juba selle jutu alguses lugesite.
Täna ma olen jälle uues 8-voodilises toas. Pole viga, see on veel kõige viisakam nendest kolmest toast kus ma olnud olen. Toas on 2 aasia poissi, 2 aasia tüdrukut ning vist Hispaania poiss ja tüdruk. Kõik tunduvad rahulikud ja viisakad, kuna on reede õhtu 00:15 ja peale tüdrukute kõik juba magavad. Ei saagi neid rohkem oma klõbistamisega piinata, nii et aitab tänaseks. Over and out.
Subscribe to:
Posts (Atom)