Murjamid

Armastagem üksteist ehk Jaanika ja Juanita :)

Kuskil kuu aega tagasi meie pere hea tuttav Reet küsis mu käest “murjamite” kohta. Eks inimestel on ikka hirm selle ees, millest midagi ei teata. Mina olin paar kuud varem täpselt samas seisus. Ema kirjutas mulle, et Aafrikast tulevad põgenikud ja Euroopa Liit saadab nüüd paartuhat sellist tegelast teise Euroopa otsa ehk meie õuele. Me ei tea ju Aafrikast ega ta probleemidest absoluutselt mitte midagi. Teisel pool Euroopat on natuke keeruline ka selle teemaga otse kokku puutuda. Eks meediakanalitest oleme ikka midagi kuulnud, kuid need väänavad ju tõde just sedapidi nagu neile vaja on. Seega pärist õiget lugu me kindlasti ei tea.

Aga ema kirjutas mulle sellise hullu kirja, et ma hakkasin täitsa paanitsema. Tulevadki mingid neegrid teisest ilma otsast ja nad pannakse lihtsalt meie küladesse elama. Eestipoolset tausta ma ka eriti ei tea, sest olen juba ligi aasta Mehhikos elanud, kuid kui kõik oleks ilusasti läbi mõeldud, siis ju keegi ei paanitseks või kuidas? Selle asemel lugesin internetilehtedelt uudiseid, kuidas pruunlased Balti jaamas inimesi tüütavad ja lausa sõimavad, kui sa nendega rääkida ei taha. See kohutas küll natuke ära, sest ma ise käin Balti jaamas väga tihti ja kui ma Eestisse tagasi jõuan, siis ma tahaksin sinna jälle minna, nii et keegi mulle külje alla ujuma ei tule.

Mul tuli kõigest sellest nii suur hirm ja vastikus peale, et ma lausa kirjutasin indigote lehele Facebookis ja küsisin sealsetelt inimestelt nõu ja abi. Osad, kes Euroopas elasid ja sama probleemiga tegelesid, tundsid mulle/meile kaasa ja ütlesid, et nende linnad on põgenikke pilgeni täis ning nad magavad tänavatel. Inimesed toidavad neid nii kuidas jaksavad, kuid olukord on kiitmisest kaugel. Eile rääkis isegi Alan, et Itaalias saavad põgenikud immigratsioonilt päevas 30 eurot söömiseks ja elamiseks, kuid bürokraatia paneb sellest 22 eurot oma taskusse ja tegelikult elavad põgenikud 8 euroga päevas.

Enamus indigoid kirjutas, et me peaksime neile hoopis kaasa tundma ja neid aitama. Selle peale tuli mulle hoopis trots peale, et mingid suvalised inimesed saadetakse meie juurde. See paiskab meie elud sassi ja tekitab tõsiseid probleeme – vägistamise juhtum ja aias magamise ning majja sisenemise juhtum. Mind ajas see kõik pigem vihale, mitte ei kutsunud neid aitama.

Rääkisin indigotega pea nädala ja lõpuks ma rahunesin ikka maha. Sain aru, et need on inimesed, kes pole oma eluga omal maal rahul ja nad otsivad kohta, kus nad saaksid rahulikult elada. Mina olen ju tegelikult täpselt samasugune. Kui mina oma Eesti eluga rahul pole, siis ma lendan kuhugi kaugele ära. Teisele poole maakera nagu näiteks Austraaliasse, Uus-Meremaale või Mehhikosse. Põgenikel pole sellist head rahalist seisu, et nad saaksid lihtsalt kohvri näppu võtta ja kuhugi mujale lennata. Nemad peavad paadiga üle mere sõitma ja oma eluga riskima ja kõige selle juures parimat lootma. Kuid me mõlemad loodame teiste inimeste headusele ja abile, et me uues kohas jalad alla saaksime. Kuidas minul on siis rohkem õigust inimeste abile kui põgenikel? Minu olukord pole lihtsalt nii lootusetu ja seetõttu saan ma rahulikumalt oma asju ajada. Põgenikel on aga tuli takus ja arvatavasti panid nad ka oma viinased sendid hakama, et üle vee saada. Lugesin ka seda, et paljud põgenikud on noored mehed, kes lähevad lihtsalt maad kuulama ja kui neil õnneks läheb, siis püüavad sedasi oma lähikondlasi aidata kas raha saates või üritavad oma pereliikmeid ka enda juurde transportida. Selle peale mulle tuli ka trots peale, et selline käitumine on nagu mingi prussakate sigimine. Lased ühe sisse ja varsti on terve suguvõsa kohal. See pole tegelikult ju ka hea kui teistel maadel on võõrad kolooniad. Kui nad aja möödudes kohalikku ellu sisse sulavad, siis on kõik ok, kuid kui võõraid tuleb liiga palju, siis nad kipuvad kokku hoidma. Sedasi tekivad eraldi linnaosad või külad, mis ongi täiesti võõrad kohalikele ja nendega eriti ei suhelda. Hoitakse kokku hirmu pärast. Kas on hirm uute inimeste ees või igatsetakse lihtsalt vana head tuttavat elu taga. Usk on ka tihti üks suur hirm. Uued inimesed ei taha kohalike uskumusi ja kombeid üle võtta ja kohalikele ei meeldi uute inimeste elu-olu. Kardetakse, et uue aktsepteerimisega kaotatakse osa vanast endast. See tekitab hirmu. Kõige parem usk on see, mis on sul südames. Siis sul pole vaja ühtegi kirikut ega moššeed ehitada, kuhu palvetama minna, ja mis kõige parem – keegi ei saa sinu usku sinult ära võtta.

Seepärast mulle meeldib üksi rännata, sest ma ei too oma “pagasit” endaga kaasa. Pagasi all ma mõtlen oma elustiili ja kombeid ja uskumusi. Ma lähen alati avatult kõigele uuele vastu ja aeg-ajalt lihtsalt võrdlen Eesti elu selle teise koha inimeste harjumustega. Kohalikel on ka huvitav selliseid asju kuulda. Paljud isegi ei tea, kus Eesti on. Seepärast on mul praegu hea, et mul on kaks ingliskeelset turistiraamatut kaasas. Üks on Eestist ja teine on kõigist kolmest Balti riigist. Raamatud on paksult ilusaid värvilisi pilte täis ja kõik ahhetavad, kui neid vaatavad. Eesti on saanud tänu nendele raamatutele mitu fänni juurde, hehe. Paljud tahavad Eestisse reisida. Mina ütlen alati, et minu kodu uksed on neile valla :)

Mäletan seda, et kui ma Tongal kuu aega elasin, siin minu pere vanim 16-aastane tütar Heimoana ütles, et ma olen talle nagu vanem õde. Ja üks asi jäi mulle veel kõrvu. Ta ütles, et ma olen nii hea ja tavaline ja söön täpselt seda toitu mida nemadki. Nende jaoks oli see auasi, et nende tavaline toit mulle meeldis. Ma olin seal külas ainuke valge inimene. Ju nad olid teiste käest kuulnud, et valged on toidu suhtes pirtsakad. Võõrale maale minnakse tavaliselt nii suurte hirmudega, et selge pea hoidmiseks peavad inimesed elama hotellide mugavuses ning muutma oma elu koduse elu sarnaseks, et nad saaksid ennast natukenegi hästi ning vabamalt tunda. Mina teen täpselt risti vastupidi. Ma hea meelega elan kohalike inimeste juures ja täpselt nii nagu nemad elavad. Sedasi ei teki meie vahele blokki, sest mina annan sellise käitumisega neile teada, et nende elu on minu jaoks aktsepteeritav. Nende elu mulle sobib. Tänu sellele nad tunnevad ennast minuga vabalt ja nad ei pea pingutama ja oma nahast välja hüppama, et minu nõudmisi täita. Mina olen see, kes on võõral maal võõraste inimeste juures ja mina olen see, kes peab nende kombed üle võtma, et elu ilusasti sujuks. Nemad ei ole sunnitud ennast minu jaoks muutma, vaid mina pean kohanema nende oludega.

Sama teema on nüüd põgenikega. Nende olukord on loomulikult raskem, kui lihtsalt reisijal, seega me peaksime püüdma väga rahulikud olla. Mina olen reisides sellest aru saanud, et mitte ükski inimene pole halb. Halvaks teevad inimese tema ootused elu ja teiste inimeste suhtes. Kui sul on liiga palju ootusi, siis sa pead tihti pettuma. Pettumused toovad kätte kibestumuse. Sealt edasi tulevad juba halvad mõtted ja halb käitumine. Kuid see kõik on oskamatus elada, mitte see, et inimesed on kurjad ja tahavad sulle halba. Mitte keegi ei taha sulle halba, kui sa neid hästi kohtled. Ma olen paljudest situatsioonidest naerdes välja tulnud, kuid mis oleksid teistsuguse käitumise korral võinud hoopis teistmoodi lõppeda. Kõige tähtsamad on positiivne hoiak ja avatud meel. Kui sul need on paigas, siis läheb kõik hästi :)

Nii et Reet küsis minult murjamite kohta. Ma ütlesin talle, et me peaksime neid hästi kohtlema. Kurjaga kutsub ainult uut kurja välja. See ei vii meid kuhugi. Eks mul on endalgi veel palju õppida, sest uute asjade korral on trots kerge peale tulema.

2 päeva hiljem riisusin randa esimest korda üle pooleteise nädala ja kohe mõtted lendasid. Eestlased võiksid põgenikele ingliskeelt ja arvutit õpetama hakata, et neid arendada. Siis nad saaksid oma maad ka internetiseerida, kui nad tagasi lähevad ja inimesed keskajast kaasaega tuua. Eestlased räägivad ingliskeelt hästi ja arvutimaailmas oleme ka väga kodus. Peame kasutama oma tugevaid külgi, et pagulasi aidata. Aitab nende mustamisest juba. Neil on abi vaja. Võibolla nad just täpselt sellepärast Eestisse saadetigi? Kõrgemate võimude poolt ma mõtlen, hehe. Meil on teadmised ja vahendid. Nüüd tulid meie juurde abivajajad. Paneme 1+1 kokku.

Eestlastel on aeg ka pimedast keskajast välja astuda. Me elame fantastilisel 21. sajandil ja kõike pole vaja enam mustades toonides näha. Aafriklased ei tule Eestit üle võtma. Tumedanahalised ei kraba teie naisi ära, kui te oma naisi ise küllalt hästi kohtlete. Keegi ei suru meile oma usku peale, kui me laseme teistel uskuda seda, mida nad tahavad. Ela ise ja laste teistel elada. Eesti peaks oma “Welcome to Estonia” hüüdlause sellega välja vahetama. On aeg edasi liikuda ja inimesi aitama hakata. Me ei pea oma kümmet küünt enda poole hoidma. Laseme oma hirmudel minna. Mul tuli just praegu meelde, et üks indigo mees kirjutas mulle, et püüa pagulasi nii palju aidata kui sa saad. Võibolla sa saad nende hulgast hoopis mõne uue hea sõbra. Vaat kuidas annab mõelda :)

Rannas riisudes tuli mul veel selline mõte, et Evelin Ilves võiks pagulaste teema juhtimise enda peale võtta nagu endine presidendiproua ja rahva poolt armastatud figuur. Presidendiprouadel on tihti sellised aitavad osad. Mehed kaitsevad, naised aitavad. Praegusel juhul pole meile kaitset pagulaste eest vaja, vaid peame neil hoopis käest kinni võtma ning nad tagasi jalgadele aitama. Sedasi teevad suure südamega inimesed ja eestlastel on ju tegelikult väga suured soojad südamed. Aitame inimesi. Me kõik ju tahame õnnelikud olla. Õige aeg on käes.